but things changed, and that's the way it is

Olen tagasi oma masendava blogi juures.
Muutunud on ainult .. kõik.
Umbes kuu aega tagasi käisin ma oma 'Teises kodus'. Ja siis, koristades, leidsin ma kapi pealt ühe raamatu. Raamatu, mis muutis minu elu. Võib ju kõlada imelikult, aga ma ütlen ausalt. Uskumatu, aga seesamune raamat on pannud mind mõtlema teistmoodi, nägema asju teistmoodi, käituma teistmoodi, võtma kõike, mis minuga juhtub teistmoodi, elama teistmoodi. Tänu sellele raamatule tuletan ma endale iga päev meelde kui palju on mul põhjuseid, miks õnnelik olla. Kõik on palju ilusam ja parem. Ja seda kõike ainuüksi sellepärast, et ma pühendan nüüd suurema osa oma ajast mõtlemisele kui palju ma kõike ja kõiki armastan, mitte sellele kui masendav kõik on.
Kui nüüd aus olla, siis tuli minu pähe selline mõte, et kustutaks ära kõik need postitused, mida ma siia teinud olen. Aga siis jäin ma mõtlema, milleks? Milleks kustutada osa sellest, kes ma olin. Üritada kustutada oma mineviku ei tohiks olla õige. Tark oleks minna edasi ja mitte vaadata tagasi. Pühenduda olevikule ja mäletada neid suurepäraseid asju, mis minuga juhtunud on.
Tahaks nüüd siia kirjutada nii palju ilusaid asju, mis mind viimasel ajal õnnelikuks on teinud. Ainult, et see postitus ei lõppekski kunagi ära, niiet piirdun mõne asjaga.
Näiteks minu kõige parem klass!
Ma armastan neid inimesi ja ma tänan neid kõiki iga hetke eest, mil ma saan nendega koos olla. Iga päevaga saan ma teada, et nad on veel toredamad, paremad ja armsamad kui ma arvasin. Ja iga päev tuletab mulle meelde, et meil on jäänud nii vähe aega koos olla, seetõttu tänan ma neid nende hetkede eest veel rohkem.
Seoses klassiga ei saa muidugi mainimata jätta neid paarikesi, kes meil tekkinud on. Kiku ja Kaarel. Valentina ja Ruts. Kõige suurepärasemad inimesed leiavad üksteist. Enam õigemaks ei saagi minna! Ma olen nendeüle nii õnnelik! Tunne on nii hea nagu oleks ise suhtes. Vot see on armastus. :)

Ja siis minu kodu.
Ükspäev läksin ma õhtul köögist vett tooma. Ja siis jäin tuimalt keset kööki seisma. Vahtisin enda ümber justkui oleks esimest korda silmad lahti oma kodus kõndinud. Ei oskagi sõnadesse panna seda tunnet. Lihtsalt olen õnnelik, et mul nii ilus ja hea ja suurepärane kodu on.
Ja siis on mul veel mu perekond. Kõige parem ema ja kasuisa. Nad on minu jaoks nii palju teinud. Nad näevad mõlemad nii palju vaeva. Midagi paremat ei oskagi ju tahta. Ja minu isa ja Lea. Nad võivad olla kaugel, aga südames on nad alati minuga. Tänu nendele peaksin ma olema topeltõnnelik.
Ja siis mu vend ja õde. Ma lihtsalt armastan neid väikseid.
Neid asju on lihtsalt nii palju, mis mul koguaeg olemas on olnud, aga mille olemasolu ma alles nüüd korralikult tähele panen.

Ja nüüd veel midagi suurepärast: 

Eile oli ostuöö. Ja vaatamata nendele kohutavatele uudistele, mida ma teada sain oli see kõik siiski nii suurepärane.
Näiteks see, et mu kallis Triin oli justkui jälle tema ise. Nii hea oli teda õnnelikuna näha. See on midagi, mille nimel elada :)
Ja siis kõik need sõbrad ja tuttavad, keda ma nägin.. Ei leia jälle sõnu..
JA ma nägin Tanelit. Ma olen siiamaani täiesti tuimaks löödud. Ta on lihtsalt nii ilus! Kuidas saab üks olevus nii hea olla? Ma olen teda fännanud enamus oma elust ja ma usun, et see armastus elab edasi ka siis kui ma kuskil mulla all olen.
.. See hetk kui ta laulab ja korraks rahva sekka vaadates minu silmad üles leiab.. Ei ütleks, et ma üle keha väriseks ja mu pea ringi käiks?
Armastus vist :D
Lihtsalt, aitäh kõigile, et te nii suurepärased olete.

Laupäev.
Mitte just kõige tavalisema algusega..
RG katsed, need ühed ja ainsad on nüüd tehtud. Kuidas läks? - Eks aeg näitab. Tunne on mittemidagiütlev. Linnapeal on oma tüdrukutega mõnusalt aega veedetud ja sada erinevt mõtet peast läbi lastud.
Nüüd istub Kairit oma toas ja teadvustab endale, et tuleb sama mõttetu nädalavahetus nagu iga teinegi. Viimane nädal on olnud nagu mingi kahtlane unenägu, mis on ühteaegu nii uskumatu, ootamatu kui ka kurb.
On nii palju inimesi, kellele ma tahaksin lihtsalt näkku öelda, mida ma mõtlen, arvan ja tunnen. Aga võimatu on üldse sõnu leida selle kõige kirjeldamiseks. Ma võin mõtlema jäädagi, aga ma ei oska kunagi midagi nii sõnastada, nagu see mu peas on ja siis rikun ma, nagu alati, kõik ära. Lisaks, mingi tobe kinnisidee, millest ma lahti ei saa elab mu peas juba väga pikka aega ja mingi veel tobedam tõsiasi, et absoluutselt kõik, mis saab halvasti minna ka läheb, tervitab mind absoluutselt iga nurga peal. Ma olen väsinud kõigest sellest jamast. Miks peab kõik alati nii keeruline olema.
Vahest tahaks olla keegi teine ja mängida ise endale parimat sõpra. Ma astuks endaga vastamisi ja karjuksin omale näkku kui loll ma olen, et ma selliseid mõtteid mõtlen. Sõimaksin ennast selle eest kui loll ma olen, et ma ei oska, saa ega viitsi mittemidagi teha. Karjuksin selle eest ka, et ma ei oska väärtustada inimesi -iseennast ja kõiki teisi. Ütleksin iseendale:''Kurat küll inimene, võta ennast kokku ja hakka ükskord ometi õigesti elama''

Aga ei. 

Kõik läheb nii edasi. Ikka mõtlen ma oma masendavaid mõtteid. Ikka olen ma seal, kus enne. Ja aina hullemaks läheb.
Ei oskagi midagi öelda,
Kairit, alati lootmas, et kõik läheb paremaks - aastast 1200 eKr.
*flies away*

Fighting the storm into the blue, and when I lose myself I think of you

Jälle on kell nii palju.
Homme on mind ees ootamas kolm tundi trenni, pikk sõit Tartu ja sealt edasi isa juurde - paradiisi - oma elu armastuste juurde.
Seljataga on kaua oodatud Rootsi reis. Sellest kirjutan kindlasti pikemalt. Aga see kaua oodatud reis oligi just see, mis tõi mind tagasi maa peale. Tuletas mulle meelde kui vähe mul aega on. Klassi lõpp on järgmise nurga taga.. Teiste sõnadega, elu teeb jälle kannapöörde ja muutub tundmatuseni.
Ettevalmistused selleks jubeduseks on isegi raskemad kui eesmärk ise. Tulemas on eksamid. Tundide,-päevade,-nädalate kaupa õppimist ja muretsemist.
Lõpetamine.. Lõpp. Jälle jõuan ma sinna. Alati jõuab kõik lõppu. Just nüüd kui kõik tundus paremuse poole minevat. Kui minu armas klassike kavatses välja näidata oma teist - armast, head ja suurepärast - palet saab kõik läbi. Just nagu kolm aastat tagasi, mu sees on see lõplik tunne, tühi tunne. Need kallid inimesed ju kaovad - kõik kaob jälle ühe hetkega. Ja mis ees ootab, mul pole aimugi. Kõik on segane. Nii segane. Võiks ju arvata, et ma leiaks mõnelegi küsimusele vastuse, aga ei. Nii segane pole kõik juba ammu olnud. Mul pole aimugi mida ma oma eluga peale hakkan, kuhu ma edasi lähen, mida ma edasi teen. Tahaks nutta selle mõtte peale kui segaduses ma olen. Nii palju ootusi ja lootusi, nii palju läbi mõtlemata asju. Nii palju tundmatust ja teadmatust.
See kõik ei meeldi mulle. Raske on. 

JJ-Street Jõgeva Kevadseminar

Aeg peatus. Minu masendust täis hallidele päevadele tuli lõpuks väike paus. Minnes oli muidugimõista sees väike ärevus, kõditunne kõhus, teadmatus, mis mind ees ootab. Lootused olid suured. Ootused veel suuremad. ''Ehk peale neid kolme päeva leian ma lõpuks iseenda?'' ''Ehk nüüd saan ma aru, kuhu ma kuulun?'' ''Ehk suudan ma lõpuks ometi leida viisi, kuidas ennast väljendada, olla see tundmatu mina ise?''
Need olid põhilised küsimused, mis mulle enne elumuutvat seminari peas tiirlesid.
Kas pole mitte minu moodi? - mõelda asju palju tähtsamaks kui teised neid võtavad. Muretseda ja analüüsida kõike. Uskuda, et muutused algavad väikestest asjadest. Aeg ja autosõit Jõgevale läksid niiviisi mõtiskledes kiiresti ja juba oligi spordihall näha.
Kohalejõudes oli ärevus viimasel piiril. Energia ja elevus voolas minust läbi kui kevadine tõusuvesi.
Ja seal ma siis olingi, ümbritsetuna suurepärastest ja ilusatest inimestest. Ei möödunud vist hetkegi kui ma ei oleks olnud imestunud selle üle kui toredad, stiilsed ja lahedad nad kõik olla võivad. Eriti treenerid. ''Is that heaven? I see only angels here''.
Õhkkond minu ümber oli sõbralik ja lõbus. Kõik tundusid justkui ühe suure õnneliku perekonnana. Isegi tundmatud inimesed kuskilt kaugelt depressiivsest Eesti väikelinnast olid nädalavahetuseks ennast JJ-streedi mõnusasse meeleollu lülitanud. Sõnu jääb kohe kindlasti puudu.. Juba praegu.
Õhtul toimus motivatsiooniüritus.. Ja võin juba öelda, et ma pole elu jooksul kokkugi nii palju motivatsiooni saanud kui ühe õhtuga.
Järjest astusid lavale JJ-Streedi treenerid, rääkides oma lugusid sellest kuidas nad nii kaugele jõudsid. Nad rääkisid südamest meie südametesse. Ühtsustunne oli peaaegu käega katsutav, pisaraid ei suutnud ma kaua kinni hoida. ''Koos saame kõigega hakkama, meeskonnatöö on oluline. Hoitke kokku!'' ütlesid nad.
''Unistama peab, alati peab unistama. Unistamine on kõige tähtsam!'' ütles Kerttu.
''Tantsima peab, kaua peab tantsima, isegi 10 aastat on vähe. Tantsima peab!'' ütles Joel.
''Meeskonnatöö on oluline, partnerlus on oluline, üksteise aitamine on oluline, usaldus on oluline!'' ütles Peeter.
Ja nii terve õhtu.. Kõik need kuldsed sõnad, kõik see positiivsus.. Ma olin kui labidaga näkku saanud. ''Kus ma elanud olen ja MIKS ma nii elanud olen?''
Kõike seda oli liiga palju.. Ja nagu Joel ütles:''See läheb teil nii kui nii meelest, mis ma teile praegu siin ajan. Ma võin rääkida seda ilusat juttu palju tahan, tõde on see, et te unustate selle. Uskuge mind''
Ja ma usun, et see ei ole tema puhul mingi erand - tal oli õigus, enamus sellest kõigest on mu peast kadunud. Ähmased laused tungivad meeltesoppi kuid ka need hakkaksid justkui kustuma. Aga õnneks.. Õnneks on mul emotsioon meeles. Võib öelda, et peaaegu sama tugevalt, sama ehtsalt ja sama võimsalt tunnen ma seda kõike, mis ma seal läbi elasin.
Panen siia nüüd paar piltti, enne kui ülilahedusest edasi räägin.

Meie saabumas 'võlulossi', vaja ju kõik dušširuumi pildi tegemisega ära katsetada. 

meie tuduland .. 

jaaaa natuke motivatsiooni..

Joel näitamas, kuidas IGAVAD inimesed oma elu elavad. Teevad kõik nii nagu kästakse, nii nagu on ette öeldud. Nad ei mõtle KASTIST välja, nemad istuvad käed rüppes, nemad ei tantsi.

jaaa natuke lahedaid inimesi.. 

jaaa natuke veeel.. 

Öösel, kui meie sisse oli piisavalt motivatsiooni süstitud oli uni küll viimane asi, keda me näha tahtsime. Ühesõnaga oli õige aeg öösel kell 2 tudulandis edasijõudnute ja teiste megalahedatega maailmaasju arutada. Lõpuks jäime siiski magama.. Ees oli ootamas teguderikas päev.

Jaa juba ta algaski! ÜLES! - VENITAMA! - TRENN - TRENN - TRENN... trenn .. TRENN ...

Hommikust õhtuni. Üheksast poole ööseni.. Meie TANTSIME. See oli lihtsalt nii sõnuseletamatu. Ma arvasin igas järgnevas trennis, et kõik.. nüüd annan ma endast viimase.. Aga seda ''viimast'' jätkus päris kauaks. Tutting, Hip-Hop, House, Vogue, Krump..  - Nii ülemõistuse hea! Kõik hea ühe päevaga. Ei ole aega väsinud olla, ei ole aega muretseda villis jalgade pärast, ei ole aega muretseda valutavate lihaste ja kontide pärast. Kõik see on teisejärguline. Tants on põhiline.

Tunne oli nii hea.. Justkui pilvedes. Just täpsellt: Tantsime väsinuna, justkui pilvedes!
Krump toimus siiski kuskil maapeal. Ma ei oska seda seletada, aga kõik mu emotsioonid voolasid Krump'i ajal välja. Ma andsin endast kõik, aga ma ei mõelnud üle, nagu tavaliselt. Tunne oli nii hea.. Justkui laseks lahti millegist raskest ja sa saad selle raskuse omalt tantsides maha raputada.. Seda kirjeldada on nii veider ja isegi naljakas, aga see kõik justkui voolas minust välja, isegi silmad olid märjad.
Oeh.. Igastahes olid kõik trennid ülivõimsad! Ma tänan niiväga kõiki lahedaid treenereid selle kogemuse eest.

Õhtul oli meil diskussioon.. Joel pani kõik ikka korralikult paika. Ego on tal kõrge ja see ongi hea, sest meid on vaja õpetada olla paremad inimesed. Ja sellega ei saaks hakkama igaüks. Tema saab. Ta on tark ja mõtleb realistlikult, paneb su korralikult paika, ei ilusta asju. Ütleb nii nagu mõtleb.
Mõnele võis tunduda, et ta oli ükskõikne ja ülbe.. Mina nägin seda hoolimisena. Ta tahab, et meil läheks hästi, et tema elutöö tasuks ära, et meie areneksime, et meie oleksime osa tema unistusest. Ta tahab, et kõik oleks perfektne. Ja nii peabki olema.
Magama läksime segaste tunnetega, aga väsinult.
Uni oli nii sügav, et hommikul ei saadud mind muudmoodi üles kui madrats õhust tühjaks lastes.
Tore äratus toredale päevale (ja see ei olnud sarkasm)
Terve viimase päeva toimusid battle'd, kus meie andekad jagasid oma oskusi ka kõigi teistega. Vot SEE oli HOT!
Motivatsioon korda sada.
Lihtsalt uskumatu.

Ja kuna kell on nüüd üks öösel ja ma olen täiesti väsinud ja pahane, et mu aju enam normaalselt mõelda ei oska ja sellepärast läheb mul nii palju häid asju meelest ja kõik see hea jääb siia kirjutamata, siis ma parem lõpetan selle postituse oma parima nädalavahetuse kohta lihtsate sõnadega:
Ma tahan tantsida, ma tahan hästi tantsida. Ja ma tantsin, tantsin hästi. Seda kõike koos JJ-Street'i abiga.

never stop dreaming

this girl is my hero

I'm attacking my own soul. I'm back in a lone mode. I'm back on that long road. And that road goes forever and ever.

Mu silmad on valusad. Ja ma tahaks lihtsalt ära visata need lollid mõtted. Need samad mõtted, mida ma nii väga vihkan, kuid millest on kardetavasti võimatu lahti saada.
Täna neid pilte vaadates.. Ma lihtsalt tahaksin sada korda maa alla vajuda. Ma tahaksin lennata ära kuskile kaugele - kuskile, kus mind mittekeegi ei näeks. Isegi mitte mina ise. Ma lihtsalt vihkan seda, kuidas ma iga pildi peal välja näen - ühesõnaga ma vihkan seda, milline ma välja näen. See on lihtsalt rõve. Ma ei tea isegi kuidas ma saan vahest peeglisse vaadata ja mõelda: '' Oii, vastu vaatab ju päris ilus inimene'' , kui ma piltidel ja reaalelus olen tõeliselt eileiapiisavaltkoledatsõna. Ma vaatan neid rõvedaid piltte, kus kõik teised on täpselt sama ilusad nagu päriselus, ilusad ja suurepärased. Ja siis olen seal mina.. Ma isegi mitte ei tunne ennast ära. Ma ei tunne ennast nii koledana, nagu ma nendel piltidel olen. Aga ei ole mõtet ju endale valetada, nagu seda kõik teised mulle teevad. Ma olengi täpselt selline nagu nendel kohutavatel piltidel.
Ühe hetkega on kogu minu enesehinnang langenud nii madalale. Kõik, mida ma enda jaoks teinud olen tundub kui tühja rabeletud idiootsus. ''Higi, veri ja pisarad'' .. - nii nad ju ütlevad. Kas pole mina mitte kõiki neid valanud, üritades olla ''parim mina'' võimalike seast? Kas pole ma mitte aasta aega suutnud olla ilma ühegi tükita šhokolaadi ja jäätiseta? Kas pole ma mitte teinud trenni peaaegu, et iga fcking päev?
Ja tulemus.. Tulemust ei ole.
Kõik mida ma teen on mõttetu, ma ei saa endaga hakkama. Ma ei saa MILLEGAGI hakkama. Ja ma isegi mitte ei liialda selle viimasega. Ma tõesti ei leia asja, mida ma hästi teeksin, millest kasu oleks.
Mul on kahju oma sõpradest. Nemad peavad pidevalt kuulama minu neidsamu kaebusi, saama hakkama kõigi minu halbade külgedega. Ja nemad valetavad mulle niii ilusti, et - mul on küll häbi seda tunnistada - isegi mina  ise jään neid peaaegu uskuma.
Ja siin ma siis olen. Teadmata, mida edasi teha, sest kõik mida ma teen on ju täiesti mõttetu. Ma ei jõua enam lihtsalt eksisteerida. See raske rõvedus, mure, haletsus, kurbus ja üksindus mis mu seljale toetub hoiab mind tagasi. Saamatutele inimestele ei ole kohta. Ja jälle, mulle ei meeldi nii mõelda, aga see karm tõde, mis mulle kohale jõuab on see, et oleks palju kergem kui mind üldse olemas ei oleks. Nii minule endale kui ka teistele.
Elu peaks olema selle nautimiseks ja õnnelik olemiseks. Elu on elamiseks. Ja mina ei oska elada. Ma ei ole loodud elu jaoks, sest ma ei saa hakkama. Tahan saada, aga ma olen saamatu.
Ma ei taha enam olla mina ise. Miks mina ei võiks olla üks nendest? Ilusad, peenikesed ja väiksed, imelised, perfektsed? Miks mina ei või vähemalt midagigi hästi ja õigesti teha? Olla keegi, kes saab hakkama, kes saavutab oma eesmärgid?
Selle asemel, et midagi uut jälle kihva keerata üritan ma siin ennast tühjaks nutta. Tavaliselt järgneb nutmisele alati midagi head, ma olen alati seda teadnud.. Aga enam ei ole ma kindel.
Just hetk tagasi olin ma peegli ees. Ehmusin iseendale otsa vaadates. Just nagu Ladina-Ameerika seebiooperites voolavad suured vesised ja mustad tilgad minu põskedelt. Mu silmad on justkui mõnel allakäinud eluheidikul- punased, paistes ja laialivalgunud ripsmedušist ümbritsetud. Minu nägu väljendab tülgastust minu enda vastu. Vaadates otsa inimesele, kes peaks olema siin maailmas esikohal, kes peaks tulema toime kõigega, keda peaksin ma austama ja armastama kõige rohkem, on inimene, keda ma enam ei suuda enam vaadatagi.
Ja nagu alati oskan ma soovida ainult midagi sellist, mis on võimatu. Hetkel on mu ainuke soov, et mind ei oleks olemas. Ma ei talu enam valu ja pettumust.

'Cause sometimes you just feel tired,
Feel weak, and when you feel weak, you feel like you wanna just give up.
But you gotta search within you, you gotta find that inner strength
And just pull that shit out of you and get that motivation to not give up
And not be a quitter, no matter how bad you wanna just fall flat on your face and collapse.


***

Till the roof comes off, till the lights go out
Till my legs give out, can’t shut my mouth.
Till the smoke clears out - am I high? Perhaps
I'ma rip this shit till my bone collapse.
Till the roof comes off, till the lights go out
Till my legs give out, can’t shut my mouth.
Till the smoke clears out and my high burn out
I'ma rip this shit till my bone collapse.