Olen tagasi oma masendava blogi juures.
Muutunud on ainult .. kõik.
Umbes kuu aega tagasi käisin ma oma 'Teises kodus'. Ja siis, koristades, leidsin ma kapi pealt ühe raamatu. Raamatu, mis muutis minu elu. Võib ju kõlada imelikult, aga ma ütlen ausalt. Uskumatu, aga seesamune raamat on pannud mind mõtlema teistmoodi, nägema asju teistmoodi, käituma teistmoodi, võtma kõike, mis minuga juhtub teistmoodi, elama teistmoodi. Tänu sellele raamatule tuletan ma endale iga päev meelde kui palju on mul põhjuseid, miks õnnelik olla. Kõik on palju ilusam ja parem. Ja seda kõike ainuüksi sellepärast, et ma pühendan nüüd suurema osa oma ajast mõtlemisele kui palju ma kõike ja kõiki armastan, mitte sellele kui masendav kõik on.
Kui nüüd aus olla, siis tuli minu pähe selline mõte, et kustutaks ära kõik need postitused, mida ma siia teinud olen. Aga siis jäin ma mõtlema, milleks? Milleks kustutada osa sellest, kes ma olin. Üritada kustutada oma mineviku ei tohiks olla õige. Tark oleks minna edasi ja mitte vaadata tagasi. Pühenduda olevikule ja mäletada neid suurepäraseid asju, mis minuga juhtunud on.
Tahaks nüüd siia kirjutada nii palju ilusaid asju, mis mind viimasel ajal õnnelikuks on teinud. Ainult, et see postitus ei lõppekski kunagi ära, niiet piirdun mõne asjaga.
Näiteks minu kõige parem klass!
Ma armastan neid inimesi ja ma tänan neid kõiki iga hetke eest, mil ma saan nendega koos olla. Iga päevaga saan ma teada, et nad on veel toredamad, paremad ja armsamad kui ma arvasin. Ja iga päev tuletab mulle meelde, et meil on jäänud nii vähe aega koos olla, seetõttu tänan ma neid nende hetkede eest veel rohkem.
Seoses klassiga ei saa muidugi mainimata jätta neid paarikesi, kes meil tekkinud on. Kiku ja Kaarel. Valentina ja Ruts. Kõige suurepärasemad inimesed leiavad üksteist. Enam õigemaks ei saagi minna! Ma olen nendeüle nii õnnelik! Tunne on nii hea nagu oleks ise suhtes. Vot see on armastus. :)
Muutunud on ainult .. kõik.
Umbes kuu aega tagasi käisin ma oma 'Teises kodus'. Ja siis, koristades, leidsin ma kapi pealt ühe raamatu. Raamatu, mis muutis minu elu. Võib ju kõlada imelikult, aga ma ütlen ausalt. Uskumatu, aga seesamune raamat on pannud mind mõtlema teistmoodi, nägema asju teistmoodi, käituma teistmoodi, võtma kõike, mis minuga juhtub teistmoodi, elama teistmoodi. Tänu sellele raamatule tuletan ma endale iga päev meelde kui palju on mul põhjuseid, miks õnnelik olla. Kõik on palju ilusam ja parem. Ja seda kõike ainuüksi sellepärast, et ma pühendan nüüd suurema osa oma ajast mõtlemisele kui palju ma kõike ja kõiki armastan, mitte sellele kui masendav kõik on.
Kui nüüd aus olla, siis tuli minu pähe selline mõte, et kustutaks ära kõik need postitused, mida ma siia teinud olen. Aga siis jäin ma mõtlema, milleks? Milleks kustutada osa sellest, kes ma olin. Üritada kustutada oma mineviku ei tohiks olla õige. Tark oleks minna edasi ja mitte vaadata tagasi. Pühenduda olevikule ja mäletada neid suurepäraseid asju, mis minuga juhtunud on.
Tahaks nüüd siia kirjutada nii palju ilusaid asju, mis mind viimasel ajal õnnelikuks on teinud. Ainult, et see postitus ei lõppekski kunagi ära, niiet piirdun mõne asjaga.
Näiteks minu kõige parem klass!
Ma armastan neid inimesi ja ma tänan neid kõiki iga hetke eest, mil ma saan nendega koos olla. Iga päevaga saan ma teada, et nad on veel toredamad, paremad ja armsamad kui ma arvasin. Ja iga päev tuletab mulle meelde, et meil on jäänud nii vähe aega koos olla, seetõttu tänan ma neid nende hetkede eest veel rohkem.
Seoses klassiga ei saa muidugi mainimata jätta neid paarikesi, kes meil tekkinud on. Kiku ja Kaarel. Valentina ja Ruts. Kõige suurepärasemad inimesed leiavad üksteist. Enam õigemaks ei saagi minna! Ma olen nendeüle nii õnnelik! Tunne on nii hea nagu oleks ise suhtes. Vot see on armastus. :)
Ja siis minu kodu.
Ükspäev läksin ma õhtul köögist vett tooma. Ja siis jäin tuimalt keset kööki seisma. Vahtisin enda ümber justkui oleks esimest korda silmad lahti oma kodus kõndinud. Ei oskagi sõnadesse panna seda tunnet. Lihtsalt olen õnnelik, et mul nii ilus ja hea ja suurepärane kodu on.
Ja siis on mul veel mu perekond. Kõige parem ema ja kasuisa. Nad on minu jaoks nii palju teinud. Nad näevad mõlemad nii palju vaeva. Midagi paremat ei oskagi ju tahta. Ja minu isa ja Lea. Nad võivad olla kaugel, aga südames on nad alati minuga. Tänu nendele peaksin ma olema topeltõnnelik.
Ja siis mu vend ja õde. Ma lihtsalt armastan neid väikseid.
Neid asju on lihtsalt nii palju, mis mul koguaeg olemas on olnud, aga mille olemasolu ma alles nüüd korralikult tähele panen.
Ja nüüd veel midagi suurepärast:
Ükspäev läksin ma õhtul köögist vett tooma. Ja siis jäin tuimalt keset kööki seisma. Vahtisin enda ümber justkui oleks esimest korda silmad lahti oma kodus kõndinud. Ei oskagi sõnadesse panna seda tunnet. Lihtsalt olen õnnelik, et mul nii ilus ja hea ja suurepärane kodu on.
Ja siis on mul veel mu perekond. Kõige parem ema ja kasuisa. Nad on minu jaoks nii palju teinud. Nad näevad mõlemad nii palju vaeva. Midagi paremat ei oskagi ju tahta. Ja minu isa ja Lea. Nad võivad olla kaugel, aga südames on nad alati minuga. Tänu nendele peaksin ma olema topeltõnnelik.
Ja siis mu vend ja õde. Ma lihtsalt armastan neid väikseid.
Neid asju on lihtsalt nii palju, mis mul koguaeg olemas on olnud, aga mille olemasolu ma alles nüüd korralikult tähele panen.
Ja nüüd veel midagi suurepärast:
Eile oli ostuöö. Ja vaatamata nendele kohutavatele uudistele, mida ma teada sain oli see kõik siiski nii suurepärane.
Näiteks see, et mu kallis Triin oli justkui jälle tema ise. Nii hea oli teda õnnelikuna näha. See on midagi, mille nimel elada :)
Ja siis kõik need sõbrad ja tuttavad, keda ma nägin.. Ei leia jälle sõnu..
JA ma nägin Tanelit. Ma olen siiamaani täiesti tuimaks löödud. Ta on lihtsalt nii ilus! Kuidas saab üks olevus nii hea olla? Ma olen teda fännanud enamus oma elust ja ma usun, et see armastus elab edasi ka siis kui ma kuskil mulla all olen.
.. See hetk kui ta laulab ja korraks rahva sekka vaadates minu silmad üles leiab.. Ei ütleks, et ma üle keha väriseks ja mu pea ringi käiks?
Armastus vist :D
Lihtsalt, aitäh kõigile, et te nii suurepärased olete.
Näiteks see, et mu kallis Triin oli justkui jälle tema ise. Nii hea oli teda õnnelikuna näha. See on midagi, mille nimel elada :)
Ja siis kõik need sõbrad ja tuttavad, keda ma nägin.. Ei leia jälle sõnu..
JA ma nägin Tanelit. Ma olen siiamaani täiesti tuimaks löödud. Ta on lihtsalt nii ilus! Kuidas saab üks olevus nii hea olla? Ma olen teda fännanud enamus oma elust ja ma usun, et see armastus elab edasi ka siis kui ma kuskil mulla all olen.
.. See hetk kui ta laulab ja korraks rahva sekka vaadates minu silmad üles leiab.. Ei ütleks, et ma üle keha väriseks ja mu pea ringi käiks?
Armastus vist :D
Lihtsalt, aitäh kõigile, et te nii suurepärased olete.
