Ma vaatan, lihtsalt vaatan.
Ja juba ma tunnen, kuidas pisarad mu silmist vabadusse üritavad tungida.
Ma vaatan edasi ja ennäe.. Seal nad ongi.
''No mis siis ikka'', naeratan ma omaette pilku tõstmata.
Ma lihtsalt vaatan teda. Tuba on pime, põleb vaid üksainus küünal.
Kuid see on piisav, et valgustada tema jumalikku nägu. Ta suu on pisut paokil, ilme pingevaba ja rahulik.
Ma lihtsalt vaatan teda, mõistes, et see, siin ja praegu, on üks ilusamaid hetki minu elus. Ja järgmised pisarad veerevad mööda mu põski padjale. Ma naeratan veelkord.
Mida kõike suudab üks inimene minuga teha.. Mul on tunne nagu aeg oleks peatunud. Kadunud on inimesed ja kohustused, kadunud on arvamused ja mured. Alles on ainult tema, mina ja mõistmine kui seletamatult tänulik ma tema eest olen.
Uni tikub silma, aga ei. Ma hoian silmad lahti. Ja ma vaatan veel. Vaatan veel, sest mul ei saa temast mittekunagi küllalt.
Rahuliku ja õnneliku südamega saab väsimust minust ükskord võitu. Ma tunnen kuidas tema soe ja kindel käsi minu käe leiab. Ma poen talle kaissu ja uinun, mõistes, et nüüd, esimest korda elus võin ma kindlalt väita, et tõesti,
ma armastan sind

Teisest toast kostab mu õe ja venna kilkeid, nad on õnnelikud. Meil on külalised. Ema räägib külalistega juttu. Kõik see kostab justkui teisest maailmast kuigi ma olen siin samas, kõrval toas. Vedelen oma voodis pehmetel, karvastel patjadel.
Kui välja arvata hääled, mis teisest toast kostavad on kõik vaikne. Vaikus on rusuv. Eriti siis kui su pea karjub. Kuidas ma ennast tunnen?
Well, ''sitasti'' ei ole piisavalt öeldud.
Aina enam ja enam suruvad ennast minu silmeette pildid kõigest sellest, millele ma mõelda ei taha. Kuidagimoodi olen ma saavutanud selle, et ma tõrjun automaatselt, ilma mõtlemata kõik selle halva eemale. Jah, ma tean, mis mind kuskil ''roosade prillide'' taga ees ootab. Ma tean, et isegi kui ma olen tugev, ei nuta, saan hakkama on mul siiski valus. Ilmselt ma ei mõtlegi sellele kõigele sellepärast, et tegelikult ei oskaks ma sellele mittekuidagi vastu astuda. Jah, ma jagan oma muret. Õigemini, see on juba väga imelikuks läinud.. Ma olen nii paljudele üritanud selgeks teha, mis minu sees toimub. Kuid keda ma lollitan? On küll paaar inimest, kellele ma muresid rääkida saan, kellele ma üritan selgeks teha mida ma tunnen. Kuid kõik see on pelgalt vari selllest õudusest mis mind valdab.  Ma olen üritanud ennast tühjaks rääkida, proovides enda seest välja pressida seda kohutavat tunnet, mis mu hinge nöörib. Ma olen püüdnud sõnastada iga tunnet, mis mul on õnnestnunud endast kätte saada. Ja ikkagi.. Siin ma olen. Ma kardan mõelda sellele, mida ma tunnen. Kui valus mul tegelikult on. Kuid minu ''olen tubli, saan kõigest kiiresti üle, elu läheb edasi'' tamm on juba ammu lekkima hakkanud. Ma kardan. KUIDAS ma selle üle elan kui mul juba praegu eluisu täiesti null on?
Kuskilt alateadvusest hüppavad mu pähe mõtted sellest kui palju inimesi siin maailmas on, kes mind õnnelikuks teevad, kui palju head mind ümbritseb. Ma näen seda kõike, ma saan sellest aru. Ma olen selle eest tänulik. Aga.. aga ma ei tunne seda. Ja ma ei tunne seda justnimelt kõige selle pärast mis minu enda sees peidus on. Minu enda tunded. Minu enda lollus. Kõik see halva pärast, mida ma ISEENDALE tunnistada ei taha.
Ma olen väsinud, ma olen vihane, ma olen solvunud, ma olen kurb, ma olen masenduses, ma olen omadega täiesti põhjas. Ja mittekeegi ei näe seda. Ainult mina ise võin aimata.
Ma ei taha ei viitisi ja ei oska öelda enam ühtegi sõna kõige selle kohta, mis juhutnud on. Nagu juba öeldud, kõik mis ma räägin on pelgalt väike seik sellest kaosest.
Kõigepealt Tema.
Ma mõistan kui palju ma talle haiget olen teinud. Õigemini, ma tunnen kui palju ma olen talle haiget teinud. Aga tema.. Järjekordne inimene, kes poeb mulle südamesse - sügavale, sügavale südamesse. Ja siis kui ta arvab, et on sinna piisavalt jäädava jälje jätnud otsustab ta minu elust lahkuda. Ja mitte ainult lahkuda, nii nagu need kõik teised  eelmised teinud on. Ta on võtnud kaasa kogu mu enesekindluse, mu võime olla õnnelik, mu elunautimise tunde, mu positiivsed tunded. Ta on endaga viinud kõik.
Ma olen langenud nii madalale. Ma üritan närve rahustada millegagi, mida ma terve elu sallinud ei ole. Ma räägin vahetpidamata oma mõtetest. Ma tüütan inimesi oma nõmedate probleemide ja mõtetega. Ma olen nii loll ja naiivne.
Ja kõik see tema pärast.
Kui rööpas välja suudab üks inimene mind viia?
Kui palju oma elus pean ma vanu aegu taga igatsema?
Kui palju peavad inimesed mulle tõestama, et usaldada ei saa mittekedagi?
MIKS pean ma nii palju hoolima?
Üle kõige sooviksin ma nutta. Nutta välja see kõik. Aga mul ei ole pisaraid. Neid ei ole.
Ainult valu on.

When your mind breaks the spirit of your soul ..

Mul on tunne, et kui ma kohe midagi üles ei kirjuta, siis ma plahvatan. Terve päeva on mu pea täis olnud nii palju mõtteid. Mu tujud muutuvad tihemini kui Eesti ilm.. Shit, vbl isegi tihemini kui Islandi ilm.
Teisipäeva hommikul kunsitajaloo tunnis ütles meie õpetaja midagi sellist:''Mis kasu on tühjaks pigistatud apelsinist? Jah, sa tead, et kunagi oli see mahlane ja hea, sa tead kui palju see sulle andis kuid nüüd on see tühi. Milleks näksida kuiva apelsini?''
Vot just see ongi asi, mida ma praegu teen. Ma piinan ennast asjadega, mis on juba ammu otsustatud, ammu läbi. Ammu tühjaks pigistatud.
Selle asemel, et keskenduda uue apelsini otsimisele, või ootamisele,või üleüldse misiganes see õige asi ka olema ei peaks, olen ma siin. Mõtlen ikka oma vanast ja heast apelsinist, mis nüüd enam üldsegi nii hea ei tundu.
Shit. Liiga palju mõtteid. Ma ei suuda neid tabada. Lähen õpin vene keelt edasi.
To be continued..

Okei, nüüd aitab. Ma ei viitsi enam.
On aeg mu oma elu jälle minu enda kätesse võtta. Ma olen väsinud muretsemast, kes hoolib, kes mitte. Ma olen väsinud inimestele järgi jooksmisest. Ma olen väsinud olemast kurb. Ma olen väsinud, sest ma olen viimasel ajal liiga palju pisaraid valanud. Ma olen väsinud tundmast ennast ebaolulisena.
Ma lihtsalt olen väsinud sellest masendusest ja negatiivsusest.
Tuleb ennast kokku võtta ja olla jälle see sama õnnelik Kairit, keda kõik näinud on.
Tihti on päevad täis päikest ja ma ei näegi seda, sest minu peas on liialt palju tumedaid pilvi. Just praegu arvan ma, et need pilved tuleb lõpuksometi jälle minema puhuda.
Kõik läheb hästi.
Ma usun.

Much love!

tears don't fall

Tõesti, ma ei jõua enam nutta. Või ei viitsi. Ja ei taha.
Ma hoian ennast koguaeg tegevuses, sest kohe kui mu aju saab vaba hetke mõtlemiseks, tunnen kuidas mu silmad märjaks lähevad. Ma olen midagi sellist juba ühe korra läbi elanud. Ainult selle vahega, et siis ma nutsingi. Koguaeg. Päeval, öösel. Magades, ärkvel. Nutsin senikaua kuni pisarad otsa said.
Kui palju pean ma veel kohtama inimesi, kes vannuvad mulle, et nad hooliad minust ja teevad seda igavesti. Ja järgmisel hetkel.. on nad kadunud. Läinud niisama lihtsalt. Nagu ma oleksin mittekeegi, nagu sõnad, mida nad laususid oleks olematud.
Minu esimene lause, enne kui ma hakkan kellegagi suhtlema peaks olema:''Ära valeta mulle, et sa hoolid. Mittekunagi.''
Terve mu sisemus on tühi, ma olen täiesti emotsioonitu. Ma võin naeratada, aga ilma, et tunneksin rõõmu. Ma võin nutta, aga milleks? Tühjust seest välja nutta on võimatu.
Ükskõiksus on see, mis mu üle võimsust võtab. Mida rohkem ma hoolin, seda rohkem ma haiget saan.
Ma lähen otsin nüüd mõne hea naljavideo ja teen sõpradega huumorit edasi.
Banaanijäätis

Tere jälle
Ei mäletagi, kuna ma viimati siia jõudsin. Selleks, et vahepeal toimunut kirja panna läheks umbes aasta. Aga see ei olnudki mu eesmärk - tulla siia jutustama nendest imelistest ja vähem imelistest asjadest, mis minuga juhtunud on. Täna olen ma väsinud ja täiesti tühi. Ma olen suutnud olla tugev nii kaua. Ei mäleta aega, mil ma nii pika aja jooksul nii vähe pisaraid oleksin valanud, ei mäleta aega, mil ma nii pikalt nii õnnelik oleksin olnud. Ja nüüd ma isegi ei oska öelda, kus ma omadega olen. Kuskil vahepeal, tundmatuses, täielikus tühjuses.
 Ma tean, et kõik on ületatav, ma tean, et ma suudan. Puudu on lihtsalt põhjusest, mille nimel edasi pürgida. Ma tahaksin puhata, aga ma ei tea kuidas see võimalik oleks. On suvi, kõik on justkui korras. Elu on kerge ja puhata justkui saaks. Aga puhkuse all ei mõtle ma kella kaheni magamist ja päevadläbi mittemidagi tegemist. Puhkuse all ei mõtleks ma ka kuskil palmi all päikest võtmist. Puhata saaksin ma siis, kui lõpuksometi tuleks keegi, kellega minna koos mereäärde, istuda maha ja lihtsalt rääkida. Rääkida kõigest. Rääkida südamelt kõik kahtlused, pettumused, lootused, kartused, rõõmud, ootused.
Seda kõike on lihtsalt liiga palju, et seda üksinda taluda. Viimasel ajal öeldakse nii muuseas: ''Sa tegid mulle haiget'', või väljendatakse ennast nii, et mina olen jälle kellegagi hoolimatu olnud. On kellegil üldse vähimatki aimu kui palju haiget nad mulle teinud on? On siin ilmas mõni inimene, kes mõistaks mind, minu tegusi ja seda kui palju ma ise haiget saan? On väikegi võimalus, et keegi, kes on öelnud mulle, et ma olen tema jaoks TÄHTIS, tõestaks seda ka oma fcking tegudega?
Ma ootan nii endalt kui ka teistelt liiga palju.
Ja nüüd olen ma veel väsinum ja veel rohkem segaduses kui enne.

but things changed, and that's the way it is

Olen tagasi oma masendava blogi juures.
Muutunud on ainult .. kõik.
Umbes kuu aega tagasi käisin ma oma 'Teises kodus'. Ja siis, koristades, leidsin ma kapi pealt ühe raamatu. Raamatu, mis muutis minu elu. Võib ju kõlada imelikult, aga ma ütlen ausalt. Uskumatu, aga seesamune raamat on pannud mind mõtlema teistmoodi, nägema asju teistmoodi, käituma teistmoodi, võtma kõike, mis minuga juhtub teistmoodi, elama teistmoodi. Tänu sellele raamatule tuletan ma endale iga päev meelde kui palju on mul põhjuseid, miks õnnelik olla. Kõik on palju ilusam ja parem. Ja seda kõike ainuüksi sellepärast, et ma pühendan nüüd suurema osa oma ajast mõtlemisele kui palju ma kõike ja kõiki armastan, mitte sellele kui masendav kõik on.
Kui nüüd aus olla, siis tuli minu pähe selline mõte, et kustutaks ära kõik need postitused, mida ma siia teinud olen. Aga siis jäin ma mõtlema, milleks? Milleks kustutada osa sellest, kes ma olin. Üritada kustutada oma mineviku ei tohiks olla õige. Tark oleks minna edasi ja mitte vaadata tagasi. Pühenduda olevikule ja mäletada neid suurepäraseid asju, mis minuga juhtunud on.
Tahaks nüüd siia kirjutada nii palju ilusaid asju, mis mind viimasel ajal õnnelikuks on teinud. Ainult, et see postitus ei lõppekski kunagi ära, niiet piirdun mõne asjaga.
Näiteks minu kõige parem klass!
Ma armastan neid inimesi ja ma tänan neid kõiki iga hetke eest, mil ma saan nendega koos olla. Iga päevaga saan ma teada, et nad on veel toredamad, paremad ja armsamad kui ma arvasin. Ja iga päev tuletab mulle meelde, et meil on jäänud nii vähe aega koos olla, seetõttu tänan ma neid nende hetkede eest veel rohkem.
Seoses klassiga ei saa muidugi mainimata jätta neid paarikesi, kes meil tekkinud on. Kiku ja Kaarel. Valentina ja Ruts. Kõige suurepärasemad inimesed leiavad üksteist. Enam õigemaks ei saagi minna! Ma olen nendeüle nii õnnelik! Tunne on nii hea nagu oleks ise suhtes. Vot see on armastus. :)

Ja siis minu kodu.
Ükspäev läksin ma õhtul köögist vett tooma. Ja siis jäin tuimalt keset kööki seisma. Vahtisin enda ümber justkui oleks esimest korda silmad lahti oma kodus kõndinud. Ei oskagi sõnadesse panna seda tunnet. Lihtsalt olen õnnelik, et mul nii ilus ja hea ja suurepärane kodu on.
Ja siis on mul veel mu perekond. Kõige parem ema ja kasuisa. Nad on minu jaoks nii palju teinud. Nad näevad mõlemad nii palju vaeva. Midagi paremat ei oskagi ju tahta. Ja minu isa ja Lea. Nad võivad olla kaugel, aga südames on nad alati minuga. Tänu nendele peaksin ma olema topeltõnnelik.
Ja siis mu vend ja õde. Ma lihtsalt armastan neid väikseid.
Neid asju on lihtsalt nii palju, mis mul koguaeg olemas on olnud, aga mille olemasolu ma alles nüüd korralikult tähele panen.

Ja nüüd veel midagi suurepärast: 

Eile oli ostuöö. Ja vaatamata nendele kohutavatele uudistele, mida ma teada sain oli see kõik siiski nii suurepärane.
Näiteks see, et mu kallis Triin oli justkui jälle tema ise. Nii hea oli teda õnnelikuna näha. See on midagi, mille nimel elada :)
Ja siis kõik need sõbrad ja tuttavad, keda ma nägin.. Ei leia jälle sõnu..
JA ma nägin Tanelit. Ma olen siiamaani täiesti tuimaks löödud. Ta on lihtsalt nii ilus! Kuidas saab üks olevus nii hea olla? Ma olen teda fännanud enamus oma elust ja ma usun, et see armastus elab edasi ka siis kui ma kuskil mulla all olen.
.. See hetk kui ta laulab ja korraks rahva sekka vaadates minu silmad üles leiab.. Ei ütleks, et ma üle keha väriseks ja mu pea ringi käiks?
Armastus vist :D
Lihtsalt, aitäh kõigile, et te nii suurepärased olete.