Aeg peatus. Minu masendust täis hallidele päevadele tuli lõpuks väike paus. Minnes oli muidugimõista sees väike ärevus, kõditunne kõhus, teadmatus, mis mind ees ootab. Lootused olid suured. Ootused veel suuremad. ''Ehk peale neid kolme päeva leian ma lõpuks iseenda?'' ''Ehk nüüd saan ma aru, kuhu ma kuulun?'' ''Ehk suudan ma lõpuks ometi leida viisi, kuidas ennast väljendada, olla see tundmatu
mina ise?''
Need olid põhilised küsimused, mis mulle enne elumuutvat seminari peas tiirlesid.
Kas pole mitte minu moodi? - mõelda asju palju tähtsamaks kui teised neid võtavad. Muretseda ja analüüsida kõike. Uskuda, et muutused algavad väikestest asjadest. Aeg ja autosõit Jõgevale läksid niiviisi mõtiskledes kiiresti ja juba oligi spordihall näha.
Kohalejõudes oli ärevus viimasel piiril. Energia ja elevus voolas minust läbi kui kevadine tõusuvesi.
Ja seal ma siis olingi, ümbritsetuna suurepärastest ja ilusatest inimestest. Ei möödunud vist hetkegi kui ma ei oleks olnud imestunud selle üle kui toredad, stiilsed ja lahedad nad kõik olla võivad. Eriti treenerid. ''Is that heaven? I see only angels here''.
Õhkkond minu ümber oli sõbralik ja lõbus. Kõik tundusid justkui ühe suure õnneliku perekonnana. Isegi tundmatud inimesed kuskilt kaugelt depressiivsest Eesti väikelinnast olid nädalavahetuseks ennast JJ-streedi mõnusasse meeleollu lülitanud. Sõnu jääb kohe kindlasti puudu.. Juba praegu.
Õhtul toimus motivatsiooniüritus.. Ja võin juba öelda, et ma pole elu jooksul kokkugi nii palju motivatsiooni saanud kui ühe õhtuga.
Järjest astusid lavale JJ-Streedi treenerid, rääkides oma lugusid sellest kuidas nad nii kaugele jõudsid. Nad rääkisid südamest meie südametesse. Ühtsustunne oli peaaegu käega katsutav, pisaraid ei suutnud ma kaua kinni hoida. ''Koos saame kõigega hakkama, meeskonnatöö on oluline. Hoitke kokku!'' ütlesid nad.
''Unistama peab, alati peab unistama. Unistamine on kõige tähtsam!'' ütles Kerttu.
''Tantsima peab, kaua peab tantsima, isegi 10 aastat on vähe. Tantsima peab!'' ütles Joel.
''Meeskonnatöö on oluline, partnerlus on oluline, üksteise aitamine on oluline, usaldus on oluline!'' ütles Peeter.
Ja nii terve õhtu.. Kõik need kuldsed sõnad, kõik see positiivsus.. Ma olin kui labidaga näkku saanud. ''Kus ma elanud olen ja MIKS ma nii elanud olen?''
Kõike seda oli liiga palju.. Ja nagu Joel ütles:''See läheb teil nii kui nii meelest, mis ma teile praegu siin ajan. Ma võin rääkida seda ilusat juttu palju tahan, tõde on see, et te unustate selle. Uskuge mind''
Ja ma usun, et see ei ole tema puhul mingi erand - tal oli õigus, enamus sellest kõigest on mu peast kadunud. Ähmased laused tungivad meeltesoppi kuid ka need hakkaksid justkui kustuma. Aga õnneks.. Õnneks on mul emotsioon meeles. Võib öelda, et peaaegu sama tugevalt, sama ehtsalt ja sama võimsalt tunnen ma seda kõike, mis ma seal läbi elasin.
Panen siia nüüd paar piltti, enne kui ülilahedusest edasi räägin.
Meie saabumas 'võlulossi', vaja ju kõik dušširuumi pildi tegemisega ära katsetada.
meie tuduland ..
jaaaa natuke motivatsiooni..
Joel näitamas, kuidas IGAVAD inimesed oma elu elavad. Teevad kõik nii nagu kästakse, nii nagu on ette öeldud. Nad ei mõtle KASTIST välja, nemad istuvad käed rüppes, nemad ei tantsi.
jaaa natuke lahedaid inimesi..
jaaa natuke veeel..
Öösel, kui meie sisse oli piisavalt motivatsiooni süstitud oli uni küll viimane asi, keda me näha tahtsime. Ühesõnaga oli õige aeg öösel kell 2 tudulandis edasijõudnute ja teiste megalahedatega maailmaasju arutada. Lõpuks jäime siiski magama.. Ees oli ootamas teguderikas päev.
Jaa juba ta algaski! ÜLES! - VENITAMA! - TRENN - TRENN - TRENN... trenn .. TRENN ...
Hommikust õhtuni. Üheksast poole ööseni.. Meie TANTSIME. See oli lihtsalt nii sõnuseletamatu. Ma arvasin igas järgnevas trennis, et kõik.. nüüd annan ma endast viimase.. Aga seda ''viimast'' jätkus päris kauaks. Tutting, Hip-Hop, House, Vogue, Krump.. - Nii ülemõistuse hea! Kõik hea ühe päevaga. Ei ole aega väsinud olla, ei ole aega muretseda villis jalgade pärast, ei ole aega muretseda valutavate lihaste ja kontide pärast. Kõik see on teisejärguline. Tants on põhiline.
Tunne oli nii hea.. Justkui pilvedes. Just täpsellt: Tantsime väsinuna, justkui pilvedes!
Krump toimus siiski kuskil maapeal. Ma ei oska seda seletada, aga kõik mu emotsioonid voolasid Krump'i ajal välja. Ma andsin endast kõik, aga ma ei mõelnud üle, nagu tavaliselt. Tunne oli nii hea.. Justkui laseks lahti millegist raskest ja sa saad selle raskuse omalt tantsides maha raputada.. Seda kirjeldada on nii veider ja isegi naljakas, aga see kõik justkui voolas minust välja, isegi silmad olid märjad.
Oeh.. Igastahes olid kõik trennid ülivõimsad! Ma tänan niiväga kõiki lahedaid treenereid selle kogemuse eest.
Õhtul oli meil diskussioon.. Joel pani kõik ikka korralikult paika. Ego on tal kõrge ja see ongi hea, sest meid on vaja õpetada olla paremad inimesed. Ja sellega ei saaks hakkama igaüks. Tema saab. Ta on tark ja mõtleb realistlikult, paneb su korralikult paika, ei ilusta asju. Ütleb nii nagu mõtleb.
Mõnele võis tunduda, et ta oli ükskõikne ja ülbe.. Mina nägin seda hoolimisena. Ta tahab, et meil läheks hästi, et tema elutöö tasuks ära, et meie areneksime, et meie oleksime osa tema unistusest. Ta tahab, et kõik oleks perfektne. Ja nii peabki olema.
Magama läksime segaste tunnetega, aga väsinult.
Uni oli nii sügav, et hommikul ei saadud mind muudmoodi üles kui madrats õhust tühjaks lastes.
Tore äratus toredale päevale (ja see ei olnud sarkasm)
Terve viimase päeva toimusid battle'd, kus meie andekad jagasid oma oskusi ka kõigi teistega. Vot SEE oli HOT!
Motivatsioon korda sada.
Lihtsalt uskumatu.
Ja kuna kell on nüüd üks öösel ja ma olen täiesti väsinud ja pahane, et mu aju enam normaalselt mõelda ei oska ja sellepärast läheb mul nii palju häid asju meelest ja kõik see hea jääb siia kirjutamata, siis ma parem lõpetan selle postituse oma parima nädalavahetuse kohta lihtsate sõnadega:
Ma tahan tantsida, ma tahan hästi tantsida. Ja ma tantsin, tantsin hästi. Seda kõike koos JJ-Street'i abiga.
never stop dreaming
