Jälle on kell nii palju.
Homme on mind ees ootamas kolm tundi trenni, pikk sõit Tartu ja sealt edasi isa juurde - paradiisi - oma elu armastuste juurde.
Seljataga on kaua oodatud Rootsi reis. Sellest kirjutan kindlasti pikemalt. Aga see kaua oodatud reis oligi just see, mis tõi mind tagasi maa peale. Tuletas mulle meelde kui vähe mul aega on. Klassi lõpp on järgmise nurga taga.. Teiste sõnadega, elu teeb jälle kannapöörde ja muutub tundmatuseni.
Ettevalmistused selleks jubeduseks on isegi raskemad kui eesmärk ise. Tulemas on eksamid. Tundide,-päevade,-nädalate kaupa õppimist ja muretsemist.
Lõpetamine.. Lõpp. Jälle jõuan ma sinna. Alati jõuab kõik lõppu. Just nüüd kui kõik tundus paremuse poole minevat. Kui minu armas klassike kavatses välja näidata oma teist - armast, head ja suurepärast - palet saab kõik läbi. Just nagu kolm aastat tagasi, mu sees on see lõplik tunne, tühi tunne. Need kallid inimesed ju kaovad - kõik kaob jälle ühe hetkega. Ja mis ees ootab, mul pole aimugi. Kõik on segane. Nii segane. Võiks ju arvata, et ma leiaks mõnelegi küsimusele vastuse, aga ei. Nii segane pole kõik juba ammu olnud. Mul pole aimugi mida ma oma eluga peale hakkan, kuhu ma edasi lähen, mida ma edasi teen. Tahaks nutta selle mõtte peale kui segaduses ma olen. Nii palju ootusi ja lootusi, nii palju läbi mõtlemata asju. Nii palju tundmatust ja teadmatust.
See kõik ei meeldi mulle. Raske on.
Homme on mind ees ootamas kolm tundi trenni, pikk sõit Tartu ja sealt edasi isa juurde - paradiisi - oma elu armastuste juurde.
Seljataga on kaua oodatud Rootsi reis. Sellest kirjutan kindlasti pikemalt. Aga see kaua oodatud reis oligi just see, mis tõi mind tagasi maa peale. Tuletas mulle meelde kui vähe mul aega on. Klassi lõpp on järgmise nurga taga.. Teiste sõnadega, elu teeb jälle kannapöörde ja muutub tundmatuseni.
Ettevalmistused selleks jubeduseks on isegi raskemad kui eesmärk ise. Tulemas on eksamid. Tundide,-päevade,-nädalate kaupa õppimist ja muretsemist.
Lõpetamine.. Lõpp. Jälle jõuan ma sinna. Alati jõuab kõik lõppu. Just nüüd kui kõik tundus paremuse poole minevat. Kui minu armas klassike kavatses välja näidata oma teist - armast, head ja suurepärast - palet saab kõik läbi. Just nagu kolm aastat tagasi, mu sees on see lõplik tunne, tühi tunne. Need kallid inimesed ju kaovad - kõik kaob jälle ühe hetkega. Ja mis ees ootab, mul pole aimugi. Kõik on segane. Nii segane. Võiks ju arvata, et ma leiaks mõnelegi küsimusele vastuse, aga ei. Nii segane pole kõik juba ammu olnud. Mul pole aimugi mida ma oma eluga peale hakkan, kuhu ma edasi lähen, mida ma edasi teen. Tahaks nutta selle mõtte peale kui segaduses ma olen. Nii palju ootusi ja lootusi, nii palju läbi mõtlemata asju. Nii palju tundmatust ja teadmatust.
See kõik ei meeldi mulle. Raske on.
No comments:
Post a Comment