this girl is my hero

I'm attacking my own soul. I'm back in a lone mode. I'm back on that long road. And that road goes forever and ever.

Mu silmad on valusad. Ja ma tahaks lihtsalt ära visata need lollid mõtted. Need samad mõtted, mida ma nii väga vihkan, kuid millest on kardetavasti võimatu lahti saada.
Täna neid pilte vaadates.. Ma lihtsalt tahaksin sada korda maa alla vajuda. Ma tahaksin lennata ära kuskile kaugele - kuskile, kus mind mittekeegi ei näeks. Isegi mitte mina ise. Ma lihtsalt vihkan seda, kuidas ma iga pildi peal välja näen - ühesõnaga ma vihkan seda, milline ma välja näen. See on lihtsalt rõve. Ma ei tea isegi kuidas ma saan vahest peeglisse vaadata ja mõelda: '' Oii, vastu vaatab ju päris ilus inimene'' , kui ma piltidel ja reaalelus olen tõeliselt eileiapiisavaltkoledatsõna. Ma vaatan neid rõvedaid piltte, kus kõik teised on täpselt sama ilusad nagu päriselus, ilusad ja suurepärased. Ja siis olen seal mina.. Ma isegi mitte ei tunne ennast ära. Ma ei tunne ennast nii koledana, nagu ma nendel piltidel olen. Aga ei ole mõtet ju endale valetada, nagu seda kõik teised mulle teevad. Ma olengi täpselt selline nagu nendel kohutavatel piltidel.
Ühe hetkega on kogu minu enesehinnang langenud nii madalale. Kõik, mida ma enda jaoks teinud olen tundub kui tühja rabeletud idiootsus. ''Higi, veri ja pisarad'' .. - nii nad ju ütlevad. Kas pole mina mitte kõiki neid valanud, üritades olla ''parim mina'' võimalike seast? Kas pole ma mitte aasta aega suutnud olla ilma ühegi tükita šhokolaadi ja jäätiseta? Kas pole ma mitte teinud trenni peaaegu, et iga fcking päev?
Ja tulemus.. Tulemust ei ole.
Kõik mida ma teen on mõttetu, ma ei saa endaga hakkama. Ma ei saa MILLEGAGI hakkama. Ja ma isegi mitte ei liialda selle viimasega. Ma tõesti ei leia asja, mida ma hästi teeksin, millest kasu oleks.
Mul on kahju oma sõpradest. Nemad peavad pidevalt kuulama minu neidsamu kaebusi, saama hakkama kõigi minu halbade külgedega. Ja nemad valetavad mulle niii ilusti, et - mul on küll häbi seda tunnistada - isegi mina  ise jään neid peaaegu uskuma.
Ja siin ma siis olen. Teadmata, mida edasi teha, sest kõik mida ma teen on ju täiesti mõttetu. Ma ei jõua enam lihtsalt eksisteerida. See raske rõvedus, mure, haletsus, kurbus ja üksindus mis mu seljale toetub hoiab mind tagasi. Saamatutele inimestele ei ole kohta. Ja jälle, mulle ei meeldi nii mõelda, aga see karm tõde, mis mulle kohale jõuab on see, et oleks palju kergem kui mind üldse olemas ei oleks. Nii minule endale kui ka teistele.
Elu peaks olema selle nautimiseks ja õnnelik olemiseks. Elu on elamiseks. Ja mina ei oska elada. Ma ei ole loodud elu jaoks, sest ma ei saa hakkama. Tahan saada, aga ma olen saamatu.
Ma ei taha enam olla mina ise. Miks mina ei võiks olla üks nendest? Ilusad, peenikesed ja väiksed, imelised, perfektsed? Miks mina ei või vähemalt midagigi hästi ja õigesti teha? Olla keegi, kes saab hakkama, kes saavutab oma eesmärgid?
Selle asemel, et midagi uut jälle kihva keerata üritan ma siin ennast tühjaks nutta. Tavaliselt järgneb nutmisele alati midagi head, ma olen alati seda teadnud.. Aga enam ei ole ma kindel.
Just hetk tagasi olin ma peegli ees. Ehmusin iseendale otsa vaadates. Just nagu Ladina-Ameerika seebiooperites voolavad suured vesised ja mustad tilgad minu põskedelt. Mu silmad on justkui mõnel allakäinud eluheidikul- punased, paistes ja laialivalgunud ripsmedušist ümbritsetud. Minu nägu väljendab tülgastust minu enda vastu. Vaadates otsa inimesele, kes peaks olema siin maailmas esikohal, kes peaks tulema toime kõigega, keda peaksin ma austama ja armastama kõige rohkem, on inimene, keda ma enam ei suuda enam vaadatagi.
Ja nagu alati oskan ma soovida ainult midagi sellist, mis on võimatu. Hetkel on mu ainuke soov, et mind ei oleks olemas. Ma ei talu enam valu ja pettumust.

'Cause sometimes you just feel tired,
Feel weak, and when you feel weak, you feel like you wanna just give up.
But you gotta search within you, you gotta find that inner strength
And just pull that shit out of you and get that motivation to not give up
And not be a quitter, no matter how bad you wanna just fall flat on your face and collapse.


***

Till the roof comes off, till the lights go out
Till my legs give out, can’t shut my mouth.
Till the smoke clears out - am I high? Perhaps
I'ma rip this shit till my bone collapse.
Till the roof comes off, till the lights go out
Till my legs give out, can’t shut my mouth.
Till the smoke clears out and my high burn out
I'ma rip this shit till my bone collapse.

that's just the way it is, things will never be the same

Niii. Tore.. Muidugi tuletage mulle kõik meelde, et meil on ju paari kuu pärast lõpupidu.. Ja nagu traditsioon ette näeb, siis poisid tulevad koos tüdrukutega lavale. Ja nagu ikka võib juba ette ära öelda, et ma olen üksinda. Pole just eriline 'big suprise' või mis?..
Alustasin oma kooliteed üheksa aastat tagasi Sõmerul. Kuuendas klassis me kolisime, ja seitsmendas klassis tulin ma siia. Minust maha jäid ühed minu elu parimad päevad minu ühtede kõige kallimatega - justkui oleks oma perekonnast lahku läinud. Minu sees oli, ja on ka praegu, tühi tunne. Midagi väga suurt ja sooja minu südames on puudu. Ja seda igavesti.
Siia tulles oli minu ainus soov siit minema saada. Ma ei kuulunud siia, ehk ei kuulu praegugi. Vähemalt ei öelda mulle seda enam näkku. Just see päev, mil ma astusin üle selle kooliukse läve, sain ma tundma seda tunnet, mida ma olen peale seda tundnud nii tihti, peaaegu, et iga päev - Ma olen üleliigne. Ja seda isegi nüüd. Kuigi palju on muutunud. Nüüd on mul meie klassi inimesed, kes tähendavad mulle -julgen öelda, et võrdselt oma eelmise klassiga- ülemõistuse palju. Need on inimesed, kes tundusid nii kauged ja võimalus, et MINA nendega kunagi läbi peaksin saama hakkama tundus õhkõrn.
Jah, mind ei võetud rõõmuga vastu, aga nüüd on ju kõik justkui korras..
Välja arvatud see, et miski pole korras. Minu jaoks muidugi.. Ja selles ei saa süüdistada klassi. Nemad on ju väiksest saati koos olnud, teavad üksteist juba lasteaia east. Nad on justkui kokku loodud. Umbes nii oleksin mina ju pidanud Sõmeru kooli lõpetama.. Oma poiskade ja tüdrukutega, keda ma tean juba viie aastasest saadik.Läks aga teistmoodi, kõik läks vastupidi. Nüüd ei ole ma enam keegi muu kui outsider.
Ja ma isegi mitte ei viitsi kuulata inimest, kes mulle julgeb vastupidist valetada. Nagu ütlevad laulusõnad:
Ma surun kõrvad kinni, valus on kuulata. Ma ei usu enam kauneid valesid..
Üksindus on mu suurim kaaslane. Siin kodus nt - pole ühtegi naabrit. Välja arvatud vanurid.
Seal kodus, ehk mu 'Teises Kodus' on Isal nüüd uus elu mõte, uus naine. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Sest ma ei tahaks, et mu isa elulõpuni üksinda peaks olema. Ja Lea on just õige inimene, kes sobib tema kõrvale. Ta väärib minu isa. Ja väärib ta teda ainuüksi sellepärast, et ta tõesti suudab väärtustada kui suurepärane ja hea inimene mu isa on. Aga peale tema tulekut on paljugi muutunud. Ja need karmid sõnad, sõnad, mis peegeldavad täpselt seda, mida ma tunnen ja ei julge isegi mitte mõelda ütles mulle minu ema: Su isal ei ole sind enam vaja.
Ja see ei olegi kõige negatiivsem. Sest vähemalt mu issi ei ole üksinda.
Tänu sellele kõigele, suuresti ka minule endale- sest ma olen ju nii kinniseks ja ebakindlaks muutunud. Enesekindlus on täiesti madalseisus ja suhtlemisoskus on sajaga puudulik- on Mul alles jäänud ainult 'niisama tuttavad ja sõbrad', sellist asja nagu parim sõber või inimene, kellele ma tähendan VÄGA palju, ei ole ma enam ammu kohanud.
On ainult need, keda mina julgen oma sõpradeks nimetada. Ja ma isegi ei tea, mis õigusega. Ilmselt selle õigusega, et ma hoolin neist.
Jah, ühesõnaga on terve see teks täielik mõttetus, mitte et midagi paremaks läheks. Elu on lihtsalt selline.. Mõni on loodud ilusaks, mõni mitte. Mõni on andekas ja enesekindel, teine mitte. Mõnel on palju sõpru ja toetajaid.. Ja mõnel mitte

Ja juba jälle olen ma uues alguses.
Jällu uus blogi, jälle uus postitus.
Hetkel vedelen siin, selle mugava voodi peal oma ''teises kodus''. Isa on koos Leaga kuskil vanaema juures onu sünnipäeva pidamas ja mina ootan oma musi, et ta lõpuks ometi siia jõuaks.Vaja ju meie juba niigi üüratupikka nimekirja lollusi ja meeldejäävaid tiblatsemisi lisada. Kõik on nii hea. Ma ei taha ja üritan ka mitte mõelda sellele, et juba homme pean ma tagasi koju minema. Juba ülehomme pean ma minema kooli. Seal kuskil kaugel, umbes 300 kilomeetrit eemal on minu ''esimene kodu'', kus ma ei saa südamerahuga vedeleda. Seal ootavad mind probleemid ja koolitööd, ükskõiksed ja hoolimatud inimesed ja suur masendusehunnik, mis kasvab iga elatud päevaga. Hetk, milles elan praegu on justkui ajutine pisike põgenemine kõige selle eest.

TRIIN ON SIIN

(Viimane on kirjutatud Triini kuldsete kätega)
   
                                                                           *

Ja juba täna, päev hiljem olen ma jälle oma ''esimeses kodus'', loen igatsusega seda väikest postitust mille ma eile kirjutasin. Tahaksin nii väga tagasi. Ja jälle on mul see nõme, kahjuks liigagi tuttav, tunne - igatsus.
Mitte, et siin oleks kõik halvasti. Alati on kõiges midagi head. Nii ka siin. Aga hetkel tundub absoluutselt iga eesootav asi ülemõistuse raske. Kuidas ma selle kõik üle elan on juba omaette küsimus.
Ma isegi ei suuda sõnadesse panna kui väga ma tahaksin tagasi oma väikeste päikeste juurde ja olla 'lihtsalt niisama'', muretsemata iga väikese asja pärast.
Tänase päevaga olen ma ennast nii üle mõelnud, et ilmselt tuleks tervisele kasuks mitu päeva enam üldse mitte mõtlemisega tegeleda.
Nii palju ootusi ja lootusi, kartusi ja teadmatust. Kõik on nii segane, külm ja arusaamatu. Suuresti olen ma ise selles süüdi. Olen üks nendest inimestest, kes leiab alati mõne lolli kinnisidee, millest ta lahti ei saa. Hetkel olen ma suutnud leida omale mitu kinnisideed, mis teeb kõik sada korda hullemaks.
Üks varjant nendest on lihtsalt suurepärane, armas, nunnu, isegi teatud mõttes ahvatlev. Ja üldsegi mitte õige.
Teine varjant on isegi veel kutsuvam, veel ilusam, veel parem. Veel valem. Ja veel kättesaamatum.
 Ma mõtlen iseenda elu raskeks.