Mu silmad on valusad. Ja ma tahaks lihtsalt ära visata need lollid mõtted. Need samad mõtted, mida ma nii väga vihkan, kuid millest on kardetavasti võimatu lahti saada.
Täna neid pilte vaadates.. Ma lihtsalt tahaksin sada korda maa alla vajuda. Ma tahaksin lennata ära kuskile kaugele - kuskile, kus mind mittekeegi ei näeks. Isegi mitte mina ise. Ma lihtsalt vihkan seda, kuidas ma iga pildi peal välja näen - ühesõnaga ma vihkan seda, milline ma välja näen. See on lihtsalt rõve. Ma ei tea isegi kuidas ma saan vahest peeglisse vaadata ja mõelda: '' Oii, vastu vaatab ju päris ilus inimene'' , kui ma piltidel ja reaalelus olen tõeliselt eileiapiisavaltkoledatsõna. Ma vaatan neid rõvedaid piltte, kus kõik teised on täpselt sama ilusad nagu päriselus, ilusad ja suurepärased. Ja siis olen seal mina.. Ma isegi mitte ei tunne ennast ära. Ma ei tunne ennast nii koledana, nagu ma nendel piltidel olen. Aga ei ole mõtet ju endale valetada, nagu seda kõik teised mulle teevad. Ma olengi täpselt selline nagu nendel kohutavatel piltidel.
Ühe hetkega on kogu minu enesehinnang langenud nii madalale. Kõik, mida ma enda jaoks teinud olen tundub kui tühja rabeletud idiootsus. ''Higi, veri ja pisarad'' .. - nii nad ju ütlevad. Kas pole mina mitte kõiki neid valanud, üritades olla ''parim mina'' võimalike seast? Kas pole ma mitte aasta aega suutnud olla ilma ühegi tükita šhokolaadi ja jäätiseta? Kas pole ma mitte teinud trenni peaaegu, et iga fcking päev?
Ja tulemus.. Tulemust ei ole.
Kõik mida ma teen on mõttetu, ma ei saa endaga hakkama. Ma ei saa MILLEGAGI hakkama. Ja ma isegi mitte ei liialda selle viimasega. Ma tõesti ei leia asja, mida ma hästi teeksin, millest kasu oleks.
Mul on kahju oma sõpradest. Nemad peavad pidevalt kuulama minu neidsamu kaebusi, saama hakkama kõigi minu halbade külgedega. Ja nemad valetavad mulle niii ilusti, et - mul on küll häbi seda tunnistada - isegi mina ise jään neid peaaegu uskuma.
Ja siin ma siis olen. Teadmata, mida edasi teha, sest kõik mida ma teen on ju täiesti mõttetu. Ma ei jõua enam lihtsalt eksisteerida. See raske rõvedus, mure, haletsus, kurbus ja üksindus mis mu seljale toetub hoiab mind tagasi. Saamatutele inimestele ei ole kohta. Ja jälle, mulle ei meeldi nii mõelda, aga see karm tõde, mis mulle kohale jõuab on see, et oleks palju kergem kui mind üldse olemas ei oleks. Nii minule endale kui ka teistele.
Elu peaks olema selle nautimiseks ja õnnelik olemiseks. Elu on elamiseks. Ja mina ei oska elada. Ma ei ole loodud elu jaoks, sest ma ei saa hakkama. Tahan saada, aga ma olen saamatu.
Ma ei taha enam olla mina ise. Miks mina ei võiks olla üks nendest? Ilusad, peenikesed ja väiksed, imelised, perfektsed? Miks mina ei või vähemalt midagigi hästi ja õigesti teha? Olla keegi, kes saab hakkama, kes saavutab oma eesmärgid?
Selle asemel, et midagi uut jälle kihva keerata üritan ma siin ennast tühjaks nutta. Tavaliselt järgneb nutmisele alati midagi head, ma olen alati seda teadnud.. Aga enam ei ole ma kindel.
Just hetk tagasi olin ma peegli ees. Ehmusin iseendale otsa vaadates. Just nagu Ladina-Ameerika seebiooperites voolavad suured vesised ja mustad tilgad minu põskedelt. Mu silmad on justkui mõnel allakäinud eluheidikul- punased, paistes ja laialivalgunud ripsmedušist ümbritsetud. Minu nägu väljendab tülgastust minu enda vastu. Vaadates otsa inimesele, kes peaks olema siin maailmas esikohal, kes peaks tulema toime kõigega, keda peaksin ma austama ja armastama kõige rohkem, on inimene, keda ma enam ei suuda enam vaadatagi.
Ja nagu alati oskan ma soovida ainult midagi sellist, mis on võimatu. Hetkel on mu ainuke soov, et mind ei oleks olemas. Ma ei talu enam valu ja pettumust.
Täna neid pilte vaadates.. Ma lihtsalt tahaksin sada korda maa alla vajuda. Ma tahaksin lennata ära kuskile kaugele - kuskile, kus mind mittekeegi ei näeks. Isegi mitte mina ise. Ma lihtsalt vihkan seda, kuidas ma iga pildi peal välja näen - ühesõnaga ma vihkan seda, milline ma välja näen. See on lihtsalt rõve. Ma ei tea isegi kuidas ma saan vahest peeglisse vaadata ja mõelda: '' Oii, vastu vaatab ju päris ilus inimene'' , kui ma piltidel ja reaalelus olen tõeliselt eileiapiisavaltkoledatsõna. Ma vaatan neid rõvedaid piltte, kus kõik teised on täpselt sama ilusad nagu päriselus, ilusad ja suurepärased. Ja siis olen seal mina.. Ma isegi mitte ei tunne ennast ära. Ma ei tunne ennast nii koledana, nagu ma nendel piltidel olen. Aga ei ole mõtet ju endale valetada, nagu seda kõik teised mulle teevad. Ma olengi täpselt selline nagu nendel kohutavatel piltidel.
Ühe hetkega on kogu minu enesehinnang langenud nii madalale. Kõik, mida ma enda jaoks teinud olen tundub kui tühja rabeletud idiootsus. ''Higi, veri ja pisarad'' .. - nii nad ju ütlevad. Kas pole mina mitte kõiki neid valanud, üritades olla ''parim mina'' võimalike seast? Kas pole ma mitte aasta aega suutnud olla ilma ühegi tükita šhokolaadi ja jäätiseta? Kas pole ma mitte teinud trenni peaaegu, et iga fcking päev?
Ja tulemus.. Tulemust ei ole.
Kõik mida ma teen on mõttetu, ma ei saa endaga hakkama. Ma ei saa MILLEGAGI hakkama. Ja ma isegi mitte ei liialda selle viimasega. Ma tõesti ei leia asja, mida ma hästi teeksin, millest kasu oleks.
Mul on kahju oma sõpradest. Nemad peavad pidevalt kuulama minu neidsamu kaebusi, saama hakkama kõigi minu halbade külgedega. Ja nemad valetavad mulle niii ilusti, et - mul on küll häbi seda tunnistada - isegi mina ise jään neid peaaegu uskuma.
Ja siin ma siis olen. Teadmata, mida edasi teha, sest kõik mida ma teen on ju täiesti mõttetu. Ma ei jõua enam lihtsalt eksisteerida. See raske rõvedus, mure, haletsus, kurbus ja üksindus mis mu seljale toetub hoiab mind tagasi. Saamatutele inimestele ei ole kohta. Ja jälle, mulle ei meeldi nii mõelda, aga see karm tõde, mis mulle kohale jõuab on see, et oleks palju kergem kui mind üldse olemas ei oleks. Nii minule endale kui ka teistele.
Elu peaks olema selle nautimiseks ja õnnelik olemiseks. Elu on elamiseks. Ja mina ei oska elada. Ma ei ole loodud elu jaoks, sest ma ei saa hakkama. Tahan saada, aga ma olen saamatu.
Ma ei taha enam olla mina ise. Miks mina ei võiks olla üks nendest? Ilusad, peenikesed ja väiksed, imelised, perfektsed? Miks mina ei või vähemalt midagigi hästi ja õigesti teha? Olla keegi, kes saab hakkama, kes saavutab oma eesmärgid?
Selle asemel, et midagi uut jälle kihva keerata üritan ma siin ennast tühjaks nutta. Tavaliselt järgneb nutmisele alati midagi head, ma olen alati seda teadnud.. Aga enam ei ole ma kindel.
Just hetk tagasi olin ma peegli ees. Ehmusin iseendale otsa vaadates. Just nagu Ladina-Ameerika seebiooperites voolavad suured vesised ja mustad tilgad minu põskedelt. Mu silmad on justkui mõnel allakäinud eluheidikul- punased, paistes ja laialivalgunud ripsmedušist ümbritsetud. Minu nägu väljendab tülgastust minu enda vastu. Vaadates otsa inimesele, kes peaks olema siin maailmas esikohal, kes peaks tulema toime kõigega, keda peaksin ma austama ja armastama kõige rohkem, on inimene, keda ma enam ei suuda enam vaadatagi.
Ja nagu alati oskan ma soovida ainult midagi sellist, mis on võimatu. Hetkel on mu ainuke soov, et mind ei oleks olemas. Ma ei talu enam valu ja pettumust.
Kallike kui sulle ei meeldi sina, siis minu jaoks oled sa väga ilus sõbranna ja mis veel lahedam, sa oled üks parimatest. Ära mõtle nii endast..
ReplyDelete