Ja juba jälle olen ma uues alguses.
Jällu uus blogi, jälle uus postitus.
Hetkel vedelen siin, selle mugava voodi peal oma ''teises kodus''. Isa on koos Leaga kuskil vanaema juures onu sünnipäeva pidamas ja mina ootan oma musi, et ta lõpuks ometi siia jõuaks.Vaja ju meie juba niigi üüratupikka nimekirja lollusi ja meeldejäävaid tiblatsemisi lisada. Kõik on nii hea. Ma ei taha ja üritan ka mitte mõelda sellele, et juba homme pean ma tagasi koju minema. Juba ülehomme pean ma minema kooli. Seal kuskil kaugel, umbes 300 kilomeetrit eemal on minu ''esimene kodu'', kus ma ei saa südamerahuga vedeleda. Seal ootavad mind probleemid ja koolitööd, ükskõiksed ja hoolimatud inimesed ja suur masendusehunnik, mis kasvab iga elatud päevaga. Hetk, milles elan praegu on justkui ajutine pisike põgenemine kõige selle eest.
TRIIN ON SIIN
(Viimane on kirjutatud Triini kuldsete kätega)
*
Ja juba täna, päev hiljem olen ma jälle oma ''esimeses kodus'', loen igatsusega seda väikest postitust mille ma eile kirjutasin. Tahaksin nii väga tagasi. Ja jälle on mul see nõme, kahjuks liigagi tuttav, tunne - igatsus.
Mitte, et siin oleks kõik halvasti. Alati on kõiges midagi head. Nii ka siin. Aga hetkel tundub absoluutselt iga eesootav asi ülemõistuse raske. Kuidas ma selle kõik üle elan on juba omaette küsimus.
Ma isegi ei suuda sõnadesse panna kui väga ma tahaksin tagasi oma väikeste päikeste juurde ja olla 'lihtsalt niisama'', muretsemata iga väikese asja pärast.
Tänase päevaga olen ma ennast nii üle mõelnud, et ilmselt tuleks tervisele kasuks mitu päeva enam üldse mitte mõtlemisega tegeleda.
Nii palju ootusi ja lootusi, kartusi ja teadmatust. Kõik on nii segane, külm ja arusaamatu. Suuresti olen ma ise selles süüdi. Olen üks nendest inimestest, kes leiab alati mõne lolli kinnisidee, millest ta lahti ei saa. Hetkel olen ma suutnud leida omale mitu kinnisideed, mis teeb kõik sada korda hullemaks.
Üks varjant nendest on lihtsalt suurepärane, armas, nunnu, isegi teatud mõttes ahvatlev. Ja üldsegi mitte õige.
Teine varjant on isegi veel kutsuvam, veel ilusam, veel parem. Veel valem. Ja veel kättesaamatum.
Ma mõtlen iseenda elu raskeks.
Jällu uus blogi, jälle uus postitus.
Hetkel vedelen siin, selle mugava voodi peal oma ''teises kodus''. Isa on koos Leaga kuskil vanaema juures onu sünnipäeva pidamas ja mina ootan oma musi, et ta lõpuks ometi siia jõuaks.Vaja ju meie juba niigi üüratupikka nimekirja lollusi ja meeldejäävaid tiblatsemisi lisada. Kõik on nii hea. Ma ei taha ja üritan ka mitte mõelda sellele, et juba homme pean ma tagasi koju minema. Juba ülehomme pean ma minema kooli. Seal kuskil kaugel, umbes 300 kilomeetrit eemal on minu ''esimene kodu'', kus ma ei saa südamerahuga vedeleda. Seal ootavad mind probleemid ja koolitööd, ükskõiksed ja hoolimatud inimesed ja suur masendusehunnik, mis kasvab iga elatud päevaga. Hetk, milles elan praegu on justkui ajutine pisike põgenemine kõige selle eest.
TRIIN ON SIIN
(Viimane on kirjutatud Triini kuldsete kätega)
*
Ja juba täna, päev hiljem olen ma jälle oma ''esimeses kodus'', loen igatsusega seda väikest postitust mille ma eile kirjutasin. Tahaksin nii väga tagasi. Ja jälle on mul see nõme, kahjuks liigagi tuttav, tunne - igatsus.
Mitte, et siin oleks kõik halvasti. Alati on kõiges midagi head. Nii ka siin. Aga hetkel tundub absoluutselt iga eesootav asi ülemõistuse raske. Kuidas ma selle kõik üle elan on juba omaette küsimus.
Ma isegi ei suuda sõnadesse panna kui väga ma tahaksin tagasi oma väikeste päikeste juurde ja olla 'lihtsalt niisama'', muretsemata iga väikese asja pärast.
Tänase päevaga olen ma ennast nii üle mõelnud, et ilmselt tuleks tervisele kasuks mitu päeva enam üldse mitte mõtlemisega tegeleda.
Nii palju ootusi ja lootusi, kartusi ja teadmatust. Kõik on nii segane, külm ja arusaamatu. Suuresti olen ma ise selles süüdi. Olen üks nendest inimestest, kes leiab alati mõne lolli kinnisidee, millest ta lahti ei saa. Hetkel olen ma suutnud leida omale mitu kinnisideed, mis teeb kõik sada korda hullemaks.
Üks varjant nendest on lihtsalt suurepärane, armas, nunnu, isegi teatud mõttes ahvatlev. Ja üldsegi mitte õige.
Teine varjant on isegi veel kutsuvam, veel ilusam, veel parem. Veel valem. Ja veel kättesaamatum.
Ma mõtlen iseenda elu raskeks.
No comments:
Post a Comment