Laupäev.
Mitte just kõige tavalisema algusega..
RG katsed, need ühed ja ainsad on nüüd tehtud. Kuidas läks? - Eks aeg näitab. Tunne on mittemidagiütlev. Linnapeal on oma tüdrukutega mõnusalt aega veedetud ja sada erinevt mõtet peast läbi lastud.
Nüüd istub Kairit oma toas ja teadvustab endale, et tuleb sama mõttetu nädalavahetus nagu iga teinegi. Viimane nädal on olnud nagu mingi kahtlane unenägu, mis on ühteaegu nii uskumatu, ootamatu kui ka kurb.
On nii palju inimesi, kellele ma tahaksin lihtsalt näkku öelda, mida ma mõtlen, arvan ja tunnen. Aga võimatu on üldse sõnu leida selle kõige kirjeldamiseks. Ma võin mõtlema jäädagi, aga ma ei oska kunagi midagi nii sõnastada, nagu see mu peas on ja siis rikun ma, nagu alati, kõik ära. Lisaks, mingi tobe kinnisidee, millest ma lahti ei saa elab mu peas juba väga pikka aega ja mingi veel tobedam tõsiasi, et absoluutselt kõik, mis saab halvasti minna ka läheb, tervitab mind absoluutselt iga nurga peal. Ma olen väsinud kõigest sellest jamast. Miks peab kõik alati nii keeruline olema.
Vahest tahaks olla keegi teine ja mängida ise endale parimat sõpra. Ma astuks endaga vastamisi ja karjuksin omale näkku kui loll ma olen, et ma selliseid mõtteid mõtlen. Sõimaksin ennast selle eest kui loll ma olen, et ma ei oska, saa ega viitsi mittemidagi teha. Karjuksin selle eest ka, et ma ei oska väärtustada inimesi -iseennast ja kõiki teisi. Ütleksin iseendale:''Kurat küll inimene, võta ennast kokku ja hakka ükskord ometi õigesti elama''

Aga ei. 

Kõik läheb nii edasi. Ikka mõtlen ma oma masendavaid mõtteid. Ikka olen ma seal, kus enne. Ja aina hullemaks läheb.
Ei oskagi midagi öelda,
Kairit, alati lootmas, et kõik läheb paremaks - aastast 1200 eKr.
*flies away*