tears don't fall

Tõesti, ma ei jõua enam nutta. Või ei viitsi. Ja ei taha.
Ma hoian ennast koguaeg tegevuses, sest kohe kui mu aju saab vaba hetke mõtlemiseks, tunnen kuidas mu silmad märjaks lähevad. Ma olen midagi sellist juba ühe korra läbi elanud. Ainult selle vahega, et siis ma nutsingi. Koguaeg. Päeval, öösel. Magades, ärkvel. Nutsin senikaua kuni pisarad otsa said.
Kui palju pean ma veel kohtama inimesi, kes vannuvad mulle, et nad hooliad minust ja teevad seda igavesti. Ja järgmisel hetkel.. on nad kadunud. Läinud niisama lihtsalt. Nagu ma oleksin mittekeegi, nagu sõnad, mida nad laususid oleks olematud.
Minu esimene lause, enne kui ma hakkan kellegagi suhtlema peaks olema:''Ära valeta mulle, et sa hoolid. Mittekunagi.''
Terve mu sisemus on tühi, ma olen täiesti emotsioonitu. Ma võin naeratada, aga ilma, et tunneksin rõõmu. Ma võin nutta, aga milleks? Tühjust seest välja nutta on võimatu.
Ükskõiksus on see, mis mu üle võimsust võtab. Mida rohkem ma hoolin, seda rohkem ma haiget saan.
Ma lähen otsin nüüd mõne hea naljavideo ja teen sõpradega huumorit edasi.
Banaanijäätis

Tere jälle
Ei mäletagi, kuna ma viimati siia jõudsin. Selleks, et vahepeal toimunut kirja panna läheks umbes aasta. Aga see ei olnudki mu eesmärk - tulla siia jutustama nendest imelistest ja vähem imelistest asjadest, mis minuga juhtunud on. Täna olen ma väsinud ja täiesti tühi. Ma olen suutnud olla tugev nii kaua. Ei mäleta aega, mil ma nii pika aja jooksul nii vähe pisaraid oleksin valanud, ei mäleta aega, mil ma nii pikalt nii õnnelik oleksin olnud. Ja nüüd ma isegi ei oska öelda, kus ma omadega olen. Kuskil vahepeal, tundmatuses, täielikus tühjuses.
 Ma tean, et kõik on ületatav, ma tean, et ma suudan. Puudu on lihtsalt põhjusest, mille nimel edasi pürgida. Ma tahaksin puhata, aga ma ei tea kuidas see võimalik oleks. On suvi, kõik on justkui korras. Elu on kerge ja puhata justkui saaks. Aga puhkuse all ei mõtle ma kella kaheni magamist ja päevadläbi mittemidagi tegemist. Puhkuse all ei mõtleks ma ka kuskil palmi all päikest võtmist. Puhata saaksin ma siis, kui lõpuksometi tuleks keegi, kellega minna koos mereäärde, istuda maha ja lihtsalt rääkida. Rääkida kõigest. Rääkida südamelt kõik kahtlused, pettumused, lootused, kartused, rõõmud, ootused.
Seda kõike on lihtsalt liiga palju, et seda üksinda taluda. Viimasel ajal öeldakse nii muuseas: ''Sa tegid mulle haiget'', või väljendatakse ennast nii, et mina olen jälle kellegagi hoolimatu olnud. On kellegil üldse vähimatki aimu kui palju haiget nad mulle teinud on? On siin ilmas mõni inimene, kes mõistaks mind, minu tegusi ja seda kui palju ma ise haiget saan? On väikegi võimalus, et keegi, kes on öelnud mulle, et ma olen tema jaoks TÄHTIS, tõestaks seda ka oma fcking tegudega?
Ma ootan nii endalt kui ka teistelt liiga palju.
Ja nüüd olen ma veel väsinum ja veel rohkem segaduses kui enne.