Tere jälle
Ei mäletagi, kuna ma viimati siia jõudsin. Selleks, et vahepeal toimunut kirja panna läheks umbes aasta. Aga see ei olnudki mu eesmärk - tulla siia jutustama nendest imelistest ja vähem imelistest asjadest, mis minuga juhtunud on. Täna olen ma väsinud ja täiesti tühi. Ma olen suutnud olla tugev nii kaua. Ei mäleta aega, mil ma nii pika aja jooksul nii vähe pisaraid oleksin valanud, ei mäleta aega, mil ma nii pikalt nii õnnelik oleksin olnud. Ja nüüd ma isegi ei oska öelda, kus ma omadega olen. Kuskil vahepeal, tundmatuses, täielikus tühjuses.
 Ma tean, et kõik on ületatav, ma tean, et ma suudan. Puudu on lihtsalt põhjusest, mille nimel edasi pürgida. Ma tahaksin puhata, aga ma ei tea kuidas see võimalik oleks. On suvi, kõik on justkui korras. Elu on kerge ja puhata justkui saaks. Aga puhkuse all ei mõtle ma kella kaheni magamist ja päevadläbi mittemidagi tegemist. Puhkuse all ei mõtleks ma ka kuskil palmi all päikest võtmist. Puhata saaksin ma siis, kui lõpuksometi tuleks keegi, kellega minna koos mereäärde, istuda maha ja lihtsalt rääkida. Rääkida kõigest. Rääkida südamelt kõik kahtlused, pettumused, lootused, kartused, rõõmud, ootused.
Seda kõike on lihtsalt liiga palju, et seda üksinda taluda. Viimasel ajal öeldakse nii muuseas: ''Sa tegid mulle haiget'', või väljendatakse ennast nii, et mina olen jälle kellegagi hoolimatu olnud. On kellegil üldse vähimatki aimu kui palju haiget nad mulle teinud on? On siin ilmas mõni inimene, kes mõistaks mind, minu tegusi ja seda kui palju ma ise haiget saan? On väikegi võimalus, et keegi, kes on öelnud mulle, et ma olen tema jaoks TÄHTIS, tõestaks seda ka oma fcking tegudega?
Ma ootan nii endalt kui ka teistelt liiga palju.
Ja nüüd olen ma veel väsinum ja veel rohkem segaduses kui enne.