tears don't fall

Tõesti, ma ei jõua enam nutta. Või ei viitsi. Ja ei taha.
Ma hoian ennast koguaeg tegevuses, sest kohe kui mu aju saab vaba hetke mõtlemiseks, tunnen kuidas mu silmad märjaks lähevad. Ma olen midagi sellist juba ühe korra läbi elanud. Ainult selle vahega, et siis ma nutsingi. Koguaeg. Päeval, öösel. Magades, ärkvel. Nutsin senikaua kuni pisarad otsa said.
Kui palju pean ma veel kohtama inimesi, kes vannuvad mulle, et nad hooliad minust ja teevad seda igavesti. Ja järgmisel hetkel.. on nad kadunud. Läinud niisama lihtsalt. Nagu ma oleksin mittekeegi, nagu sõnad, mida nad laususid oleks olematud.
Minu esimene lause, enne kui ma hakkan kellegagi suhtlema peaks olema:''Ära valeta mulle, et sa hoolid. Mittekunagi.''
Terve mu sisemus on tühi, ma olen täiesti emotsioonitu. Ma võin naeratada, aga ilma, et tunneksin rõõmu. Ma võin nutta, aga milleks? Tühjust seest välja nutta on võimatu.
Ükskõiksus on see, mis mu üle võimsust võtab. Mida rohkem ma hoolin, seda rohkem ma haiget saan.
Ma lähen otsin nüüd mõne hea naljavideo ja teen sõpradega huumorit edasi.
Banaanijäätis