Teisest toast kostab mu õe ja venna kilkeid, nad on õnnelikud. Meil on külalised. Ema räägib külalistega juttu. Kõik see kostab justkui teisest maailmast kuigi ma olen siin samas, kõrval toas. Vedelen oma voodis pehmetel, karvastel patjadel.
Kui välja arvata hääled, mis teisest toast kostavad on kõik vaikne. Vaikus on rusuv. Eriti siis kui su pea karjub. Kuidas ma ennast tunnen?
Well, ''sitasti'' ei ole piisavalt öeldud.
Aina enam ja enam suruvad ennast minu silmeette pildid kõigest sellest, millele ma mõelda ei taha. Kuidagimoodi olen ma saavutanud selle, et ma tõrjun automaatselt, ilma mõtlemata kõik selle halva eemale. Jah, ma tean, mis mind kuskil ''roosade prillide'' taga ees ootab. Ma tean, et isegi kui ma olen tugev, ei nuta, saan hakkama on mul siiski valus. Ilmselt ma ei mõtlegi sellele kõigele sellepärast, et tegelikult ei oskaks ma sellele mittekuidagi vastu astuda. Jah, ma jagan oma muret. Õigemini, see on juba väga imelikuks läinud.. Ma olen nii paljudele üritanud selgeks teha, mis minu sees toimub. Kuid keda ma lollitan? On küll paaar inimest, kellele ma muresid rääkida saan, kellele ma üritan selgeks teha mida ma tunnen. Kuid kõik see on pelgalt vari selllest õudusest mis mind valdab.  Ma olen üritanud ennast tühjaks rääkida, proovides enda seest välja pressida seda kohutavat tunnet, mis mu hinge nöörib. Ma olen püüdnud sõnastada iga tunnet, mis mul on õnnestnunud endast kätte saada. Ja ikkagi.. Siin ma olen. Ma kardan mõelda sellele, mida ma tunnen. Kui valus mul tegelikult on. Kuid minu ''olen tubli, saan kõigest kiiresti üle, elu läheb edasi'' tamm on juba ammu lekkima hakkanud. Ma kardan. KUIDAS ma selle üle elan kui mul juba praegu eluisu täiesti null on?
Kuskilt alateadvusest hüppavad mu pähe mõtted sellest kui palju inimesi siin maailmas on, kes mind õnnelikuks teevad, kui palju head mind ümbritseb. Ma näen seda kõike, ma saan sellest aru. Ma olen selle eest tänulik. Aga.. aga ma ei tunne seda. Ja ma ei tunne seda justnimelt kõige selle pärast mis minu enda sees peidus on. Minu enda tunded. Minu enda lollus. Kõik see halva pärast, mida ma ISEENDALE tunnistada ei taha.
Ma olen väsinud, ma olen vihane, ma olen solvunud, ma olen kurb, ma olen masenduses, ma olen omadega täiesti põhjas. Ja mittekeegi ei näe seda. Ainult mina ise võin aimata.
Ma ei taha ei viitisi ja ei oska öelda enam ühtegi sõna kõige selle kohta, mis juhutnud on. Nagu juba öeldud, kõik mis ma räägin on pelgalt väike seik sellest kaosest.
Kõigepealt Tema.
Ma mõistan kui palju ma talle haiget olen teinud. Õigemini, ma tunnen kui palju ma olen talle haiget teinud. Aga tema.. Järjekordne inimene, kes poeb mulle südamesse - sügavale, sügavale südamesse. Ja siis kui ta arvab, et on sinna piisavalt jäädava jälje jätnud otsustab ta minu elust lahkuda. Ja mitte ainult lahkuda, nii nagu need kõik teised  eelmised teinud on. Ta on võtnud kaasa kogu mu enesekindluse, mu võime olla õnnelik, mu elunautimise tunde, mu positiivsed tunded. Ta on endaga viinud kõik.
Ma olen langenud nii madalale. Ma üritan närve rahustada millegagi, mida ma terve elu sallinud ei ole. Ma räägin vahetpidamata oma mõtetest. Ma tüütan inimesi oma nõmedate probleemide ja mõtetega. Ma olen nii loll ja naiivne.
Ja kõik see tema pärast.
Kui rööpas välja suudab üks inimene mind viia?
Kui palju oma elus pean ma vanu aegu taga igatsema?
Kui palju peavad inimesed mulle tõestama, et usaldada ei saa mittekedagi?
MIKS pean ma nii palju hoolima?
Üle kõige sooviksin ma nutta. Nutta välja see kõik. Aga mul ei ole pisaraid. Neid ei ole.
Ainult valu on.