Okei, nüüd aitab. Ma ei viitsi enam.
On aeg mu oma elu jälle minu enda kätesse võtta. Ma olen väsinud muretsemast, kes hoolib, kes mitte. Ma olen väsinud inimestele järgi jooksmisest. Ma olen väsinud olemast kurb. Ma olen väsinud, sest ma olen viimasel ajal liiga palju pisaraid valanud. Ma olen väsinud tundmast ennast ebaolulisena.
Ma lihtsalt olen väsinud sellest masendusest ja negatiivsusest.
Tuleb ennast kokku võtta ja olla jälle see sama õnnelik Kairit, keda kõik näinud on.
Tihti on päevad täis päikest ja ma ei näegi seda, sest minu peas on liialt palju tumedaid pilvi. Just praegu arvan ma, et need pilved tuleb lõpuksometi jälle minema puhuda.
Kõik läheb hästi.
Ma usun.

Much love!