Niii. Tore.. Muidugi tuletage mulle kõik meelde, et meil on ju paari kuu pärast lõpupidu.. Ja nagu traditsioon ette näeb, siis poisid tulevad koos tüdrukutega lavale. Ja nagu ikka võib juba ette ära öelda, et ma olen üksinda. Pole just eriline 'big suprise' või mis?..
Alustasin oma kooliteed üheksa aastat tagasi Sõmerul. Kuuendas klassis me kolisime, ja seitsmendas klassis tulin ma siia. Minust maha jäid ühed minu elu parimad päevad minu ühtede kõige kallimatega - justkui oleks oma perekonnast lahku läinud. Minu sees oli, ja on ka praegu, tühi tunne. Midagi väga suurt ja sooja minu südames on puudu. Ja seda igavesti.
Siia tulles oli minu ainus soov siit minema saada. Ma ei kuulunud siia, ehk ei kuulu praegugi. Vähemalt ei öelda mulle seda enam näkku. Just see päev, mil ma astusin üle selle kooliukse läve, sain ma tundma seda tunnet, mida ma olen peale seda tundnud nii tihti, peaaegu, et iga päev - Ma olen üleliigne. Ja seda isegi nüüd. Kuigi palju on muutunud. Nüüd on mul meie klassi inimesed, kes tähendavad mulle -julgen öelda, et võrdselt oma eelmise klassiga- ülemõistuse palju. Need on inimesed, kes tundusid nii kauged ja võimalus, et MINA nendega kunagi läbi peaksin saama hakkama tundus õhkõrn.
Jah, mind ei võetud rõõmuga vastu, aga nüüd on ju kõik justkui korras..
Välja arvatud see, et miski pole korras. Minu jaoks muidugi.. Ja selles ei saa süüdistada klassi. Nemad on ju väiksest saati koos olnud, teavad üksteist juba lasteaia east. Nad on justkui kokku loodud. Umbes nii oleksin mina ju pidanud Sõmeru kooli lõpetama.. Oma poiskade ja tüdrukutega, keda ma tean juba viie aastasest saadik.Läks aga teistmoodi, kõik läks vastupidi. Nüüd ei ole ma enam keegi muu kui outsider.
Ja ma isegi mitte ei viitsi kuulata inimest, kes mulle julgeb vastupidist valetada. Nagu ütlevad laulusõnad:
Ma surun kõrvad kinni, valus on kuulata. Ma ei usu enam kauneid valesid..
Üksindus on mu suurim kaaslane. Siin kodus nt - pole ühtegi naabrit. Välja arvatud vanurid.
Seal kodus, ehk mu 'Teises Kodus' on Isal nüüd uus elu mõte, uus naine. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Sest ma ei tahaks, et mu isa elulõpuni üksinda peaks olema. Ja Lea on just õige inimene, kes sobib tema kõrvale. Ta väärib minu isa. Ja väärib ta teda ainuüksi sellepärast, et ta tõesti suudab väärtustada kui suurepärane ja hea inimene mu isa on. Aga peale tema tulekut on paljugi muutunud. Ja need karmid sõnad, sõnad, mis peegeldavad täpselt seda, mida ma tunnen ja ei julge isegi mitte mõelda ütles mulle minu ema: Su isal ei ole sind enam vaja.
Ja see ei olegi kõige negatiivsem. Sest vähemalt mu issi ei ole üksinda.
Tänu sellele kõigele, suuresti ka minule endale- sest ma olen ju nii kinniseks ja ebakindlaks muutunud. Enesekindlus on täiesti madalseisus ja suhtlemisoskus on sajaga puudulik- on Mul alles jäänud ainult 'niisama tuttavad ja sõbrad', sellist asja nagu parim sõber või inimene, kellele ma tähendan VÄGA palju, ei ole ma enam ammu kohanud.
On ainult need, keda mina julgen oma sõpradeks nimetada. Ja ma isegi ei tea, mis õigusega. Ilmselt selle õigusega, et ma hoolin neist.
Jah, ühesõnaga on terve see teks täielik mõttetus, mitte et midagi paremaks läheks. Elu on lihtsalt selline.. Mõni on loodud ilusaks, mõni mitte. Mõni on andekas ja enesekindel, teine mitte. Mõnel on palju sõpru ja toetajaid.. Ja mõnel mitte
Alustasin oma kooliteed üheksa aastat tagasi Sõmerul. Kuuendas klassis me kolisime, ja seitsmendas klassis tulin ma siia. Minust maha jäid ühed minu elu parimad päevad minu ühtede kõige kallimatega - justkui oleks oma perekonnast lahku läinud. Minu sees oli, ja on ka praegu, tühi tunne. Midagi väga suurt ja sooja minu südames on puudu. Ja seda igavesti.
Siia tulles oli minu ainus soov siit minema saada. Ma ei kuulunud siia, ehk ei kuulu praegugi. Vähemalt ei öelda mulle seda enam näkku. Just see päev, mil ma astusin üle selle kooliukse läve, sain ma tundma seda tunnet, mida ma olen peale seda tundnud nii tihti, peaaegu, et iga päev - Ma olen üleliigne. Ja seda isegi nüüd. Kuigi palju on muutunud. Nüüd on mul meie klassi inimesed, kes tähendavad mulle -julgen öelda, et võrdselt oma eelmise klassiga- ülemõistuse palju. Need on inimesed, kes tundusid nii kauged ja võimalus, et MINA nendega kunagi läbi peaksin saama hakkama tundus õhkõrn.
Jah, mind ei võetud rõõmuga vastu, aga nüüd on ju kõik justkui korras..
Välja arvatud see, et miski pole korras. Minu jaoks muidugi.. Ja selles ei saa süüdistada klassi. Nemad on ju väiksest saati koos olnud, teavad üksteist juba lasteaia east. Nad on justkui kokku loodud. Umbes nii oleksin mina ju pidanud Sõmeru kooli lõpetama.. Oma poiskade ja tüdrukutega, keda ma tean juba viie aastasest saadik.Läks aga teistmoodi, kõik läks vastupidi. Nüüd ei ole ma enam keegi muu kui outsider.
Ja ma isegi mitte ei viitsi kuulata inimest, kes mulle julgeb vastupidist valetada. Nagu ütlevad laulusõnad:
Ma surun kõrvad kinni, valus on kuulata. Ma ei usu enam kauneid valesid..
Üksindus on mu suurim kaaslane. Siin kodus nt - pole ühtegi naabrit. Välja arvatud vanurid.
Seal kodus, ehk mu 'Teises Kodus' on Isal nüüd uus elu mõte, uus naine. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Sest ma ei tahaks, et mu isa elulõpuni üksinda peaks olema. Ja Lea on just õige inimene, kes sobib tema kõrvale. Ta väärib minu isa. Ja väärib ta teda ainuüksi sellepärast, et ta tõesti suudab väärtustada kui suurepärane ja hea inimene mu isa on. Aga peale tema tulekut on paljugi muutunud. Ja need karmid sõnad, sõnad, mis peegeldavad täpselt seda, mida ma tunnen ja ei julge isegi mitte mõelda ütles mulle minu ema: Su isal ei ole sind enam vaja.
Ja see ei olegi kõige negatiivsem. Sest vähemalt mu issi ei ole üksinda.
Tänu sellele kõigele, suuresti ka minule endale- sest ma olen ju nii kinniseks ja ebakindlaks muutunud. Enesekindlus on täiesti madalseisus ja suhtlemisoskus on sajaga puudulik- on Mul alles jäänud ainult 'niisama tuttavad ja sõbrad', sellist asja nagu parim sõber või inimene, kellele ma tähendan VÄGA palju, ei ole ma enam ammu kohanud.
On ainult need, keda mina julgen oma sõpradeks nimetada. Ja ma isegi ei tea, mis õigusega. Ilmselt selle õigusega, et ma hoolin neist.
Jah, ühesõnaga on terve see teks täielik mõttetus, mitte et midagi paremaks läheks. Elu on lihtsalt selline.. Mõni on loodud ilusaks, mõni mitte. Mõni on andekas ja enesekindel, teine mitte. Mõnel on palju sõpru ja toetajaid.. Ja mõnel mitte
Minu jaoks oled sa üks lahedamaid, ilusamaid, toredamaid, armsamaid, ilusamaid sõpru maailmas :)
ReplyDeleteSa tead, mis ma arvan. (: Kallis oled musi.
Delete