Ma vaatan, lihtsalt vaatan.
Ja juba ma tunnen, kuidas pisarad mu silmist vabadusse üritavad tungida.
Ma vaatan edasi ja ennäe.. Seal nad ongi.
''No mis siis ikka'', naeratan ma omaette pilku tõstmata.
Ma lihtsalt vaatan teda. Tuba on pime, põleb vaid üksainus küünal.
Kuid see on piisav, et valgustada tema jumalikku nägu. Ta suu on pisut paokil, ilme pingevaba ja rahulik.
Ma lihtsalt vaatan teda, mõistes, et see, siin ja praegu, on üks ilusamaid hetki minu elus. Ja järgmised pisarad veerevad mööda mu põski padjale. Ma naeratan veelkord.
Mida kõike suudab üks inimene minuga teha.. Mul on tunne nagu aeg oleks peatunud. Kadunud on inimesed ja kohustused, kadunud on arvamused ja mured. Alles on ainult tema, mina ja mõistmine kui seletamatult tänulik ma tema eest olen.
Uni tikub silma, aga ei. Ma hoian silmad lahti. Ja ma vaatan veel. Vaatan veel, sest mul ei saa temast mittekunagi küllalt.
Rahuliku ja õnneliku südamega saab väsimust minust ükskord võitu. Ma tunnen kuidas tema soe ja kindel käsi minu käe leiab. Ma poen talle kaissu ja uinun, mõistes, et nüüd, esimest korda elus võin ma kindlalt väita, et tõesti,
ma armastan sind

Teisest toast kostab mu õe ja venna kilkeid, nad on õnnelikud. Meil on külalised. Ema räägib külalistega juttu. Kõik see kostab justkui teisest maailmast kuigi ma olen siin samas, kõrval toas. Vedelen oma voodis pehmetel, karvastel patjadel.
Kui välja arvata hääled, mis teisest toast kostavad on kõik vaikne. Vaikus on rusuv. Eriti siis kui su pea karjub. Kuidas ma ennast tunnen?
Well, ''sitasti'' ei ole piisavalt öeldud.
Aina enam ja enam suruvad ennast minu silmeette pildid kõigest sellest, millele ma mõelda ei taha. Kuidagimoodi olen ma saavutanud selle, et ma tõrjun automaatselt, ilma mõtlemata kõik selle halva eemale. Jah, ma tean, mis mind kuskil ''roosade prillide'' taga ees ootab. Ma tean, et isegi kui ma olen tugev, ei nuta, saan hakkama on mul siiski valus. Ilmselt ma ei mõtlegi sellele kõigele sellepärast, et tegelikult ei oskaks ma sellele mittekuidagi vastu astuda. Jah, ma jagan oma muret. Õigemini, see on juba väga imelikuks läinud.. Ma olen nii paljudele üritanud selgeks teha, mis minu sees toimub. Kuid keda ma lollitan? On küll paaar inimest, kellele ma muresid rääkida saan, kellele ma üritan selgeks teha mida ma tunnen. Kuid kõik see on pelgalt vari selllest õudusest mis mind valdab.  Ma olen üritanud ennast tühjaks rääkida, proovides enda seest välja pressida seda kohutavat tunnet, mis mu hinge nöörib. Ma olen püüdnud sõnastada iga tunnet, mis mul on õnnestnunud endast kätte saada. Ja ikkagi.. Siin ma olen. Ma kardan mõelda sellele, mida ma tunnen. Kui valus mul tegelikult on. Kuid minu ''olen tubli, saan kõigest kiiresti üle, elu läheb edasi'' tamm on juba ammu lekkima hakkanud. Ma kardan. KUIDAS ma selle üle elan kui mul juba praegu eluisu täiesti null on?
Kuskilt alateadvusest hüppavad mu pähe mõtted sellest kui palju inimesi siin maailmas on, kes mind õnnelikuks teevad, kui palju head mind ümbritseb. Ma näen seda kõike, ma saan sellest aru. Ma olen selle eest tänulik. Aga.. aga ma ei tunne seda. Ja ma ei tunne seda justnimelt kõige selle pärast mis minu enda sees peidus on. Minu enda tunded. Minu enda lollus. Kõik see halva pärast, mida ma ISEENDALE tunnistada ei taha.
Ma olen väsinud, ma olen vihane, ma olen solvunud, ma olen kurb, ma olen masenduses, ma olen omadega täiesti põhjas. Ja mittekeegi ei näe seda. Ainult mina ise võin aimata.
Ma ei taha ei viitisi ja ei oska öelda enam ühtegi sõna kõige selle kohta, mis juhutnud on. Nagu juba öeldud, kõik mis ma räägin on pelgalt väike seik sellest kaosest.
Kõigepealt Tema.
Ma mõistan kui palju ma talle haiget olen teinud. Õigemini, ma tunnen kui palju ma olen talle haiget teinud. Aga tema.. Järjekordne inimene, kes poeb mulle südamesse - sügavale, sügavale südamesse. Ja siis kui ta arvab, et on sinna piisavalt jäädava jälje jätnud otsustab ta minu elust lahkuda. Ja mitte ainult lahkuda, nii nagu need kõik teised  eelmised teinud on. Ta on võtnud kaasa kogu mu enesekindluse, mu võime olla õnnelik, mu elunautimise tunde, mu positiivsed tunded. Ta on endaga viinud kõik.
Ma olen langenud nii madalale. Ma üritan närve rahustada millegagi, mida ma terve elu sallinud ei ole. Ma räägin vahetpidamata oma mõtetest. Ma tüütan inimesi oma nõmedate probleemide ja mõtetega. Ma olen nii loll ja naiivne.
Ja kõik see tema pärast.
Kui rööpas välja suudab üks inimene mind viia?
Kui palju oma elus pean ma vanu aegu taga igatsema?
Kui palju peavad inimesed mulle tõestama, et usaldada ei saa mittekedagi?
MIKS pean ma nii palju hoolima?
Üle kõige sooviksin ma nutta. Nutta välja see kõik. Aga mul ei ole pisaraid. Neid ei ole.
Ainult valu on.

When your mind breaks the spirit of your soul ..

Mul on tunne, et kui ma kohe midagi üles ei kirjuta, siis ma plahvatan. Terve päeva on mu pea täis olnud nii palju mõtteid. Mu tujud muutuvad tihemini kui Eesti ilm.. Shit, vbl isegi tihemini kui Islandi ilm.
Teisipäeva hommikul kunsitajaloo tunnis ütles meie õpetaja midagi sellist:''Mis kasu on tühjaks pigistatud apelsinist? Jah, sa tead, et kunagi oli see mahlane ja hea, sa tead kui palju see sulle andis kuid nüüd on see tühi. Milleks näksida kuiva apelsini?''
Vot just see ongi asi, mida ma praegu teen. Ma piinan ennast asjadega, mis on juba ammu otsustatud, ammu läbi. Ammu tühjaks pigistatud.
Selle asemel, et keskenduda uue apelsini otsimisele, või ootamisele,või üleüldse misiganes see õige asi ka olema ei peaks, olen ma siin. Mõtlen ikka oma vanast ja heast apelsinist, mis nüüd enam üldsegi nii hea ei tundu.
Shit. Liiga palju mõtteid. Ma ei suuda neid tabada. Lähen õpin vene keelt edasi.
To be continued..

Okei, nüüd aitab. Ma ei viitsi enam.
On aeg mu oma elu jälle minu enda kätesse võtta. Ma olen väsinud muretsemast, kes hoolib, kes mitte. Ma olen väsinud inimestele järgi jooksmisest. Ma olen väsinud olemast kurb. Ma olen väsinud, sest ma olen viimasel ajal liiga palju pisaraid valanud. Ma olen väsinud tundmast ennast ebaolulisena.
Ma lihtsalt olen väsinud sellest masendusest ja negatiivsusest.
Tuleb ennast kokku võtta ja olla jälle see sama õnnelik Kairit, keda kõik näinud on.
Tihti on päevad täis päikest ja ma ei näegi seda, sest minu peas on liialt palju tumedaid pilvi. Just praegu arvan ma, et need pilved tuleb lõpuksometi jälle minema puhuda.
Kõik läheb hästi.
Ma usun.

Much love!

tears don't fall

Tõesti, ma ei jõua enam nutta. Või ei viitsi. Ja ei taha.
Ma hoian ennast koguaeg tegevuses, sest kohe kui mu aju saab vaba hetke mõtlemiseks, tunnen kuidas mu silmad märjaks lähevad. Ma olen midagi sellist juba ühe korra läbi elanud. Ainult selle vahega, et siis ma nutsingi. Koguaeg. Päeval, öösel. Magades, ärkvel. Nutsin senikaua kuni pisarad otsa said.
Kui palju pean ma veel kohtama inimesi, kes vannuvad mulle, et nad hooliad minust ja teevad seda igavesti. Ja järgmisel hetkel.. on nad kadunud. Läinud niisama lihtsalt. Nagu ma oleksin mittekeegi, nagu sõnad, mida nad laususid oleks olematud.
Minu esimene lause, enne kui ma hakkan kellegagi suhtlema peaks olema:''Ära valeta mulle, et sa hoolid. Mittekunagi.''
Terve mu sisemus on tühi, ma olen täiesti emotsioonitu. Ma võin naeratada, aga ilma, et tunneksin rõõmu. Ma võin nutta, aga milleks? Tühjust seest välja nutta on võimatu.
Ükskõiksus on see, mis mu üle võimsust võtab. Mida rohkem ma hoolin, seda rohkem ma haiget saan.
Ma lähen otsin nüüd mõne hea naljavideo ja teen sõpradega huumorit edasi.
Banaanijäätis

Tere jälle
Ei mäletagi, kuna ma viimati siia jõudsin. Selleks, et vahepeal toimunut kirja panna läheks umbes aasta. Aga see ei olnudki mu eesmärk - tulla siia jutustama nendest imelistest ja vähem imelistest asjadest, mis minuga juhtunud on. Täna olen ma väsinud ja täiesti tühi. Ma olen suutnud olla tugev nii kaua. Ei mäleta aega, mil ma nii pika aja jooksul nii vähe pisaraid oleksin valanud, ei mäleta aega, mil ma nii pikalt nii õnnelik oleksin olnud. Ja nüüd ma isegi ei oska öelda, kus ma omadega olen. Kuskil vahepeal, tundmatuses, täielikus tühjuses.
 Ma tean, et kõik on ületatav, ma tean, et ma suudan. Puudu on lihtsalt põhjusest, mille nimel edasi pürgida. Ma tahaksin puhata, aga ma ei tea kuidas see võimalik oleks. On suvi, kõik on justkui korras. Elu on kerge ja puhata justkui saaks. Aga puhkuse all ei mõtle ma kella kaheni magamist ja päevadläbi mittemidagi tegemist. Puhkuse all ei mõtleks ma ka kuskil palmi all päikest võtmist. Puhata saaksin ma siis, kui lõpuksometi tuleks keegi, kellega minna koos mereäärde, istuda maha ja lihtsalt rääkida. Rääkida kõigest. Rääkida südamelt kõik kahtlused, pettumused, lootused, kartused, rõõmud, ootused.
Seda kõike on lihtsalt liiga palju, et seda üksinda taluda. Viimasel ajal öeldakse nii muuseas: ''Sa tegid mulle haiget'', või väljendatakse ennast nii, et mina olen jälle kellegagi hoolimatu olnud. On kellegil üldse vähimatki aimu kui palju haiget nad mulle teinud on? On siin ilmas mõni inimene, kes mõistaks mind, minu tegusi ja seda kui palju ma ise haiget saan? On väikegi võimalus, et keegi, kes on öelnud mulle, et ma olen tema jaoks TÄHTIS, tõestaks seda ka oma fcking tegudega?
Ma ootan nii endalt kui ka teistelt liiga palju.
Ja nüüd olen ma veel väsinum ja veel rohkem segaduses kui enne.

but things changed, and that's the way it is

Olen tagasi oma masendava blogi juures.
Muutunud on ainult .. kõik.
Umbes kuu aega tagasi käisin ma oma 'Teises kodus'. Ja siis, koristades, leidsin ma kapi pealt ühe raamatu. Raamatu, mis muutis minu elu. Võib ju kõlada imelikult, aga ma ütlen ausalt. Uskumatu, aga seesamune raamat on pannud mind mõtlema teistmoodi, nägema asju teistmoodi, käituma teistmoodi, võtma kõike, mis minuga juhtub teistmoodi, elama teistmoodi. Tänu sellele raamatule tuletan ma endale iga päev meelde kui palju on mul põhjuseid, miks õnnelik olla. Kõik on palju ilusam ja parem. Ja seda kõike ainuüksi sellepärast, et ma pühendan nüüd suurema osa oma ajast mõtlemisele kui palju ma kõike ja kõiki armastan, mitte sellele kui masendav kõik on.
Kui nüüd aus olla, siis tuli minu pähe selline mõte, et kustutaks ära kõik need postitused, mida ma siia teinud olen. Aga siis jäin ma mõtlema, milleks? Milleks kustutada osa sellest, kes ma olin. Üritada kustutada oma mineviku ei tohiks olla õige. Tark oleks minna edasi ja mitte vaadata tagasi. Pühenduda olevikule ja mäletada neid suurepäraseid asju, mis minuga juhtunud on.
Tahaks nüüd siia kirjutada nii palju ilusaid asju, mis mind viimasel ajal õnnelikuks on teinud. Ainult, et see postitus ei lõppekski kunagi ära, niiet piirdun mõne asjaga.
Näiteks minu kõige parem klass!
Ma armastan neid inimesi ja ma tänan neid kõiki iga hetke eest, mil ma saan nendega koos olla. Iga päevaga saan ma teada, et nad on veel toredamad, paremad ja armsamad kui ma arvasin. Ja iga päev tuletab mulle meelde, et meil on jäänud nii vähe aega koos olla, seetõttu tänan ma neid nende hetkede eest veel rohkem.
Seoses klassiga ei saa muidugi mainimata jätta neid paarikesi, kes meil tekkinud on. Kiku ja Kaarel. Valentina ja Ruts. Kõige suurepärasemad inimesed leiavad üksteist. Enam õigemaks ei saagi minna! Ma olen nendeüle nii õnnelik! Tunne on nii hea nagu oleks ise suhtes. Vot see on armastus. :)

Ja siis minu kodu.
Ükspäev läksin ma õhtul köögist vett tooma. Ja siis jäin tuimalt keset kööki seisma. Vahtisin enda ümber justkui oleks esimest korda silmad lahti oma kodus kõndinud. Ei oskagi sõnadesse panna seda tunnet. Lihtsalt olen õnnelik, et mul nii ilus ja hea ja suurepärane kodu on.
Ja siis on mul veel mu perekond. Kõige parem ema ja kasuisa. Nad on minu jaoks nii palju teinud. Nad näevad mõlemad nii palju vaeva. Midagi paremat ei oskagi ju tahta. Ja minu isa ja Lea. Nad võivad olla kaugel, aga südames on nad alati minuga. Tänu nendele peaksin ma olema topeltõnnelik.
Ja siis mu vend ja õde. Ma lihtsalt armastan neid väikseid.
Neid asju on lihtsalt nii palju, mis mul koguaeg olemas on olnud, aga mille olemasolu ma alles nüüd korralikult tähele panen.

Ja nüüd veel midagi suurepärast: 

Eile oli ostuöö. Ja vaatamata nendele kohutavatele uudistele, mida ma teada sain oli see kõik siiski nii suurepärane.
Näiteks see, et mu kallis Triin oli justkui jälle tema ise. Nii hea oli teda õnnelikuna näha. See on midagi, mille nimel elada :)
Ja siis kõik need sõbrad ja tuttavad, keda ma nägin.. Ei leia jälle sõnu..
JA ma nägin Tanelit. Ma olen siiamaani täiesti tuimaks löödud. Ta on lihtsalt nii ilus! Kuidas saab üks olevus nii hea olla? Ma olen teda fännanud enamus oma elust ja ma usun, et see armastus elab edasi ka siis kui ma kuskil mulla all olen.
.. See hetk kui ta laulab ja korraks rahva sekka vaadates minu silmad üles leiab.. Ei ütleks, et ma üle keha väriseks ja mu pea ringi käiks?
Armastus vist :D
Lihtsalt, aitäh kõigile, et te nii suurepärased olete.

Laupäev.
Mitte just kõige tavalisema algusega..
RG katsed, need ühed ja ainsad on nüüd tehtud. Kuidas läks? - Eks aeg näitab. Tunne on mittemidagiütlev. Linnapeal on oma tüdrukutega mõnusalt aega veedetud ja sada erinevt mõtet peast läbi lastud.
Nüüd istub Kairit oma toas ja teadvustab endale, et tuleb sama mõttetu nädalavahetus nagu iga teinegi. Viimane nädal on olnud nagu mingi kahtlane unenägu, mis on ühteaegu nii uskumatu, ootamatu kui ka kurb.
On nii palju inimesi, kellele ma tahaksin lihtsalt näkku öelda, mida ma mõtlen, arvan ja tunnen. Aga võimatu on üldse sõnu leida selle kõige kirjeldamiseks. Ma võin mõtlema jäädagi, aga ma ei oska kunagi midagi nii sõnastada, nagu see mu peas on ja siis rikun ma, nagu alati, kõik ära. Lisaks, mingi tobe kinnisidee, millest ma lahti ei saa elab mu peas juba väga pikka aega ja mingi veel tobedam tõsiasi, et absoluutselt kõik, mis saab halvasti minna ka läheb, tervitab mind absoluutselt iga nurga peal. Ma olen väsinud kõigest sellest jamast. Miks peab kõik alati nii keeruline olema.
Vahest tahaks olla keegi teine ja mängida ise endale parimat sõpra. Ma astuks endaga vastamisi ja karjuksin omale näkku kui loll ma olen, et ma selliseid mõtteid mõtlen. Sõimaksin ennast selle eest kui loll ma olen, et ma ei oska, saa ega viitsi mittemidagi teha. Karjuksin selle eest ka, et ma ei oska väärtustada inimesi -iseennast ja kõiki teisi. Ütleksin iseendale:''Kurat küll inimene, võta ennast kokku ja hakka ükskord ometi õigesti elama''

Aga ei. 

Kõik läheb nii edasi. Ikka mõtlen ma oma masendavaid mõtteid. Ikka olen ma seal, kus enne. Ja aina hullemaks läheb.
Ei oskagi midagi öelda,
Kairit, alati lootmas, et kõik läheb paremaks - aastast 1200 eKr.
*flies away*

Fighting the storm into the blue, and when I lose myself I think of you

Jälle on kell nii palju.
Homme on mind ees ootamas kolm tundi trenni, pikk sõit Tartu ja sealt edasi isa juurde - paradiisi - oma elu armastuste juurde.
Seljataga on kaua oodatud Rootsi reis. Sellest kirjutan kindlasti pikemalt. Aga see kaua oodatud reis oligi just see, mis tõi mind tagasi maa peale. Tuletas mulle meelde kui vähe mul aega on. Klassi lõpp on järgmise nurga taga.. Teiste sõnadega, elu teeb jälle kannapöörde ja muutub tundmatuseni.
Ettevalmistused selleks jubeduseks on isegi raskemad kui eesmärk ise. Tulemas on eksamid. Tundide,-päevade,-nädalate kaupa õppimist ja muretsemist.
Lõpetamine.. Lõpp. Jälle jõuan ma sinna. Alati jõuab kõik lõppu. Just nüüd kui kõik tundus paremuse poole minevat. Kui minu armas klassike kavatses välja näidata oma teist - armast, head ja suurepärast - palet saab kõik läbi. Just nagu kolm aastat tagasi, mu sees on see lõplik tunne, tühi tunne. Need kallid inimesed ju kaovad - kõik kaob jälle ühe hetkega. Ja mis ees ootab, mul pole aimugi. Kõik on segane. Nii segane. Võiks ju arvata, et ma leiaks mõnelegi küsimusele vastuse, aga ei. Nii segane pole kõik juba ammu olnud. Mul pole aimugi mida ma oma eluga peale hakkan, kuhu ma edasi lähen, mida ma edasi teen. Tahaks nutta selle mõtte peale kui segaduses ma olen. Nii palju ootusi ja lootusi, nii palju läbi mõtlemata asju. Nii palju tundmatust ja teadmatust.
See kõik ei meeldi mulle. Raske on. 

JJ-Street Jõgeva Kevadseminar

Aeg peatus. Minu masendust täis hallidele päevadele tuli lõpuks väike paus. Minnes oli muidugimõista sees väike ärevus, kõditunne kõhus, teadmatus, mis mind ees ootab. Lootused olid suured. Ootused veel suuremad. ''Ehk peale neid kolme päeva leian ma lõpuks iseenda?'' ''Ehk nüüd saan ma aru, kuhu ma kuulun?'' ''Ehk suudan ma lõpuks ometi leida viisi, kuidas ennast väljendada, olla see tundmatu mina ise?''
Need olid põhilised küsimused, mis mulle enne elumuutvat seminari peas tiirlesid.
Kas pole mitte minu moodi? - mõelda asju palju tähtsamaks kui teised neid võtavad. Muretseda ja analüüsida kõike. Uskuda, et muutused algavad väikestest asjadest. Aeg ja autosõit Jõgevale läksid niiviisi mõtiskledes kiiresti ja juba oligi spordihall näha.
Kohalejõudes oli ärevus viimasel piiril. Energia ja elevus voolas minust läbi kui kevadine tõusuvesi.
Ja seal ma siis olingi, ümbritsetuna suurepärastest ja ilusatest inimestest. Ei möödunud vist hetkegi kui ma ei oleks olnud imestunud selle üle kui toredad, stiilsed ja lahedad nad kõik olla võivad. Eriti treenerid. ''Is that heaven? I see only angels here''.
Õhkkond minu ümber oli sõbralik ja lõbus. Kõik tundusid justkui ühe suure õnneliku perekonnana. Isegi tundmatud inimesed kuskilt kaugelt depressiivsest Eesti väikelinnast olid nädalavahetuseks ennast JJ-streedi mõnusasse meeleollu lülitanud. Sõnu jääb kohe kindlasti puudu.. Juba praegu.
Õhtul toimus motivatsiooniüritus.. Ja võin juba öelda, et ma pole elu jooksul kokkugi nii palju motivatsiooni saanud kui ühe õhtuga.
Järjest astusid lavale JJ-Streedi treenerid, rääkides oma lugusid sellest kuidas nad nii kaugele jõudsid. Nad rääkisid südamest meie südametesse. Ühtsustunne oli peaaegu käega katsutav, pisaraid ei suutnud ma kaua kinni hoida. ''Koos saame kõigega hakkama, meeskonnatöö on oluline. Hoitke kokku!'' ütlesid nad.
''Unistama peab, alati peab unistama. Unistamine on kõige tähtsam!'' ütles Kerttu.
''Tantsima peab, kaua peab tantsima, isegi 10 aastat on vähe. Tantsima peab!'' ütles Joel.
''Meeskonnatöö on oluline, partnerlus on oluline, üksteise aitamine on oluline, usaldus on oluline!'' ütles Peeter.
Ja nii terve õhtu.. Kõik need kuldsed sõnad, kõik see positiivsus.. Ma olin kui labidaga näkku saanud. ''Kus ma elanud olen ja MIKS ma nii elanud olen?''
Kõike seda oli liiga palju.. Ja nagu Joel ütles:''See läheb teil nii kui nii meelest, mis ma teile praegu siin ajan. Ma võin rääkida seda ilusat juttu palju tahan, tõde on see, et te unustate selle. Uskuge mind''
Ja ma usun, et see ei ole tema puhul mingi erand - tal oli õigus, enamus sellest kõigest on mu peast kadunud. Ähmased laused tungivad meeltesoppi kuid ka need hakkaksid justkui kustuma. Aga õnneks.. Õnneks on mul emotsioon meeles. Võib öelda, et peaaegu sama tugevalt, sama ehtsalt ja sama võimsalt tunnen ma seda kõike, mis ma seal läbi elasin.
Panen siia nüüd paar piltti, enne kui ülilahedusest edasi räägin.

Meie saabumas 'võlulossi', vaja ju kõik dušširuumi pildi tegemisega ära katsetada. 

meie tuduland .. 

jaaaa natuke motivatsiooni..

Joel näitamas, kuidas IGAVAD inimesed oma elu elavad. Teevad kõik nii nagu kästakse, nii nagu on ette öeldud. Nad ei mõtle KASTIST välja, nemad istuvad käed rüppes, nemad ei tantsi.

jaaa natuke lahedaid inimesi.. 

jaaa natuke veeel.. 

Öösel, kui meie sisse oli piisavalt motivatsiooni süstitud oli uni küll viimane asi, keda me näha tahtsime. Ühesõnaga oli õige aeg öösel kell 2 tudulandis edasijõudnute ja teiste megalahedatega maailmaasju arutada. Lõpuks jäime siiski magama.. Ees oli ootamas teguderikas päev.

Jaa juba ta algaski! ÜLES! - VENITAMA! - TRENN - TRENN - TRENN... trenn .. TRENN ...

Hommikust õhtuni. Üheksast poole ööseni.. Meie TANTSIME. See oli lihtsalt nii sõnuseletamatu. Ma arvasin igas järgnevas trennis, et kõik.. nüüd annan ma endast viimase.. Aga seda ''viimast'' jätkus päris kauaks. Tutting, Hip-Hop, House, Vogue, Krump..  - Nii ülemõistuse hea! Kõik hea ühe päevaga. Ei ole aega väsinud olla, ei ole aega muretseda villis jalgade pärast, ei ole aega muretseda valutavate lihaste ja kontide pärast. Kõik see on teisejärguline. Tants on põhiline.

Tunne oli nii hea.. Justkui pilvedes. Just täpsellt: Tantsime väsinuna, justkui pilvedes!
Krump toimus siiski kuskil maapeal. Ma ei oska seda seletada, aga kõik mu emotsioonid voolasid Krump'i ajal välja. Ma andsin endast kõik, aga ma ei mõelnud üle, nagu tavaliselt. Tunne oli nii hea.. Justkui laseks lahti millegist raskest ja sa saad selle raskuse omalt tantsides maha raputada.. Seda kirjeldada on nii veider ja isegi naljakas, aga see kõik justkui voolas minust välja, isegi silmad olid märjad.
Oeh.. Igastahes olid kõik trennid ülivõimsad! Ma tänan niiväga kõiki lahedaid treenereid selle kogemuse eest.

Õhtul oli meil diskussioon.. Joel pani kõik ikka korralikult paika. Ego on tal kõrge ja see ongi hea, sest meid on vaja õpetada olla paremad inimesed. Ja sellega ei saaks hakkama igaüks. Tema saab. Ta on tark ja mõtleb realistlikult, paneb su korralikult paika, ei ilusta asju. Ütleb nii nagu mõtleb.
Mõnele võis tunduda, et ta oli ükskõikne ja ülbe.. Mina nägin seda hoolimisena. Ta tahab, et meil läheks hästi, et tema elutöö tasuks ära, et meie areneksime, et meie oleksime osa tema unistusest. Ta tahab, et kõik oleks perfektne. Ja nii peabki olema.
Magama läksime segaste tunnetega, aga väsinult.
Uni oli nii sügav, et hommikul ei saadud mind muudmoodi üles kui madrats õhust tühjaks lastes.
Tore äratus toredale päevale (ja see ei olnud sarkasm)
Terve viimase päeva toimusid battle'd, kus meie andekad jagasid oma oskusi ka kõigi teistega. Vot SEE oli HOT!
Motivatsioon korda sada.
Lihtsalt uskumatu.

Ja kuna kell on nüüd üks öösel ja ma olen täiesti väsinud ja pahane, et mu aju enam normaalselt mõelda ei oska ja sellepärast läheb mul nii palju häid asju meelest ja kõik see hea jääb siia kirjutamata, siis ma parem lõpetan selle postituse oma parima nädalavahetuse kohta lihtsate sõnadega:
Ma tahan tantsida, ma tahan hästi tantsida. Ja ma tantsin, tantsin hästi. Seda kõike koos JJ-Street'i abiga.

never stop dreaming

this girl is my hero

I'm attacking my own soul. I'm back in a lone mode. I'm back on that long road. And that road goes forever and ever.

Mu silmad on valusad. Ja ma tahaks lihtsalt ära visata need lollid mõtted. Need samad mõtted, mida ma nii väga vihkan, kuid millest on kardetavasti võimatu lahti saada.
Täna neid pilte vaadates.. Ma lihtsalt tahaksin sada korda maa alla vajuda. Ma tahaksin lennata ära kuskile kaugele - kuskile, kus mind mittekeegi ei näeks. Isegi mitte mina ise. Ma lihtsalt vihkan seda, kuidas ma iga pildi peal välja näen - ühesõnaga ma vihkan seda, milline ma välja näen. See on lihtsalt rõve. Ma ei tea isegi kuidas ma saan vahest peeglisse vaadata ja mõelda: '' Oii, vastu vaatab ju päris ilus inimene'' , kui ma piltidel ja reaalelus olen tõeliselt eileiapiisavaltkoledatsõna. Ma vaatan neid rõvedaid piltte, kus kõik teised on täpselt sama ilusad nagu päriselus, ilusad ja suurepärased. Ja siis olen seal mina.. Ma isegi mitte ei tunne ennast ära. Ma ei tunne ennast nii koledana, nagu ma nendel piltidel olen. Aga ei ole mõtet ju endale valetada, nagu seda kõik teised mulle teevad. Ma olengi täpselt selline nagu nendel kohutavatel piltidel.
Ühe hetkega on kogu minu enesehinnang langenud nii madalale. Kõik, mida ma enda jaoks teinud olen tundub kui tühja rabeletud idiootsus. ''Higi, veri ja pisarad'' .. - nii nad ju ütlevad. Kas pole mina mitte kõiki neid valanud, üritades olla ''parim mina'' võimalike seast? Kas pole ma mitte aasta aega suutnud olla ilma ühegi tükita šhokolaadi ja jäätiseta? Kas pole ma mitte teinud trenni peaaegu, et iga fcking päev?
Ja tulemus.. Tulemust ei ole.
Kõik mida ma teen on mõttetu, ma ei saa endaga hakkama. Ma ei saa MILLEGAGI hakkama. Ja ma isegi mitte ei liialda selle viimasega. Ma tõesti ei leia asja, mida ma hästi teeksin, millest kasu oleks.
Mul on kahju oma sõpradest. Nemad peavad pidevalt kuulama minu neidsamu kaebusi, saama hakkama kõigi minu halbade külgedega. Ja nemad valetavad mulle niii ilusti, et - mul on küll häbi seda tunnistada - isegi mina  ise jään neid peaaegu uskuma.
Ja siin ma siis olen. Teadmata, mida edasi teha, sest kõik mida ma teen on ju täiesti mõttetu. Ma ei jõua enam lihtsalt eksisteerida. See raske rõvedus, mure, haletsus, kurbus ja üksindus mis mu seljale toetub hoiab mind tagasi. Saamatutele inimestele ei ole kohta. Ja jälle, mulle ei meeldi nii mõelda, aga see karm tõde, mis mulle kohale jõuab on see, et oleks palju kergem kui mind üldse olemas ei oleks. Nii minule endale kui ka teistele.
Elu peaks olema selle nautimiseks ja õnnelik olemiseks. Elu on elamiseks. Ja mina ei oska elada. Ma ei ole loodud elu jaoks, sest ma ei saa hakkama. Tahan saada, aga ma olen saamatu.
Ma ei taha enam olla mina ise. Miks mina ei võiks olla üks nendest? Ilusad, peenikesed ja väiksed, imelised, perfektsed? Miks mina ei või vähemalt midagigi hästi ja õigesti teha? Olla keegi, kes saab hakkama, kes saavutab oma eesmärgid?
Selle asemel, et midagi uut jälle kihva keerata üritan ma siin ennast tühjaks nutta. Tavaliselt järgneb nutmisele alati midagi head, ma olen alati seda teadnud.. Aga enam ei ole ma kindel.
Just hetk tagasi olin ma peegli ees. Ehmusin iseendale otsa vaadates. Just nagu Ladina-Ameerika seebiooperites voolavad suured vesised ja mustad tilgad minu põskedelt. Mu silmad on justkui mõnel allakäinud eluheidikul- punased, paistes ja laialivalgunud ripsmedušist ümbritsetud. Minu nägu väljendab tülgastust minu enda vastu. Vaadates otsa inimesele, kes peaks olema siin maailmas esikohal, kes peaks tulema toime kõigega, keda peaksin ma austama ja armastama kõige rohkem, on inimene, keda ma enam ei suuda enam vaadatagi.
Ja nagu alati oskan ma soovida ainult midagi sellist, mis on võimatu. Hetkel on mu ainuke soov, et mind ei oleks olemas. Ma ei talu enam valu ja pettumust.

'Cause sometimes you just feel tired,
Feel weak, and when you feel weak, you feel like you wanna just give up.
But you gotta search within you, you gotta find that inner strength
And just pull that shit out of you and get that motivation to not give up
And not be a quitter, no matter how bad you wanna just fall flat on your face and collapse.


***

Till the roof comes off, till the lights go out
Till my legs give out, can’t shut my mouth.
Till the smoke clears out - am I high? Perhaps
I'ma rip this shit till my bone collapse.
Till the roof comes off, till the lights go out
Till my legs give out, can’t shut my mouth.
Till the smoke clears out and my high burn out
I'ma rip this shit till my bone collapse.

that's just the way it is, things will never be the same

Niii. Tore.. Muidugi tuletage mulle kõik meelde, et meil on ju paari kuu pärast lõpupidu.. Ja nagu traditsioon ette näeb, siis poisid tulevad koos tüdrukutega lavale. Ja nagu ikka võib juba ette ära öelda, et ma olen üksinda. Pole just eriline 'big suprise' või mis?..
Alustasin oma kooliteed üheksa aastat tagasi Sõmerul. Kuuendas klassis me kolisime, ja seitsmendas klassis tulin ma siia. Minust maha jäid ühed minu elu parimad päevad minu ühtede kõige kallimatega - justkui oleks oma perekonnast lahku läinud. Minu sees oli, ja on ka praegu, tühi tunne. Midagi väga suurt ja sooja minu südames on puudu. Ja seda igavesti.
Siia tulles oli minu ainus soov siit minema saada. Ma ei kuulunud siia, ehk ei kuulu praegugi. Vähemalt ei öelda mulle seda enam näkku. Just see päev, mil ma astusin üle selle kooliukse läve, sain ma tundma seda tunnet, mida ma olen peale seda tundnud nii tihti, peaaegu, et iga päev - Ma olen üleliigne. Ja seda isegi nüüd. Kuigi palju on muutunud. Nüüd on mul meie klassi inimesed, kes tähendavad mulle -julgen öelda, et võrdselt oma eelmise klassiga- ülemõistuse palju. Need on inimesed, kes tundusid nii kauged ja võimalus, et MINA nendega kunagi läbi peaksin saama hakkama tundus õhkõrn.
Jah, mind ei võetud rõõmuga vastu, aga nüüd on ju kõik justkui korras..
Välja arvatud see, et miski pole korras. Minu jaoks muidugi.. Ja selles ei saa süüdistada klassi. Nemad on ju väiksest saati koos olnud, teavad üksteist juba lasteaia east. Nad on justkui kokku loodud. Umbes nii oleksin mina ju pidanud Sõmeru kooli lõpetama.. Oma poiskade ja tüdrukutega, keda ma tean juba viie aastasest saadik.Läks aga teistmoodi, kõik läks vastupidi. Nüüd ei ole ma enam keegi muu kui outsider.
Ja ma isegi mitte ei viitsi kuulata inimest, kes mulle julgeb vastupidist valetada. Nagu ütlevad laulusõnad:
Ma surun kõrvad kinni, valus on kuulata. Ma ei usu enam kauneid valesid..
Üksindus on mu suurim kaaslane. Siin kodus nt - pole ühtegi naabrit. Välja arvatud vanurid.
Seal kodus, ehk mu 'Teises Kodus' on Isal nüüd uus elu mõte, uus naine. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Sest ma ei tahaks, et mu isa elulõpuni üksinda peaks olema. Ja Lea on just õige inimene, kes sobib tema kõrvale. Ta väärib minu isa. Ja väärib ta teda ainuüksi sellepärast, et ta tõesti suudab väärtustada kui suurepärane ja hea inimene mu isa on. Aga peale tema tulekut on paljugi muutunud. Ja need karmid sõnad, sõnad, mis peegeldavad täpselt seda, mida ma tunnen ja ei julge isegi mitte mõelda ütles mulle minu ema: Su isal ei ole sind enam vaja.
Ja see ei olegi kõige negatiivsem. Sest vähemalt mu issi ei ole üksinda.
Tänu sellele kõigele, suuresti ka minule endale- sest ma olen ju nii kinniseks ja ebakindlaks muutunud. Enesekindlus on täiesti madalseisus ja suhtlemisoskus on sajaga puudulik- on Mul alles jäänud ainult 'niisama tuttavad ja sõbrad', sellist asja nagu parim sõber või inimene, kellele ma tähendan VÄGA palju, ei ole ma enam ammu kohanud.
On ainult need, keda mina julgen oma sõpradeks nimetada. Ja ma isegi ei tea, mis õigusega. Ilmselt selle õigusega, et ma hoolin neist.
Jah, ühesõnaga on terve see teks täielik mõttetus, mitte et midagi paremaks läheks. Elu on lihtsalt selline.. Mõni on loodud ilusaks, mõni mitte. Mõni on andekas ja enesekindel, teine mitte. Mõnel on palju sõpru ja toetajaid.. Ja mõnel mitte

Ja juba jälle olen ma uues alguses.
Jällu uus blogi, jälle uus postitus.
Hetkel vedelen siin, selle mugava voodi peal oma ''teises kodus''. Isa on koos Leaga kuskil vanaema juures onu sünnipäeva pidamas ja mina ootan oma musi, et ta lõpuks ometi siia jõuaks.Vaja ju meie juba niigi üüratupikka nimekirja lollusi ja meeldejäävaid tiblatsemisi lisada. Kõik on nii hea. Ma ei taha ja üritan ka mitte mõelda sellele, et juba homme pean ma tagasi koju minema. Juba ülehomme pean ma minema kooli. Seal kuskil kaugel, umbes 300 kilomeetrit eemal on minu ''esimene kodu'', kus ma ei saa südamerahuga vedeleda. Seal ootavad mind probleemid ja koolitööd, ükskõiksed ja hoolimatud inimesed ja suur masendusehunnik, mis kasvab iga elatud päevaga. Hetk, milles elan praegu on justkui ajutine pisike põgenemine kõige selle eest.

TRIIN ON SIIN

(Viimane on kirjutatud Triini kuldsete kätega)
   
                                                                           *

Ja juba täna, päev hiljem olen ma jälle oma ''esimeses kodus'', loen igatsusega seda väikest postitust mille ma eile kirjutasin. Tahaksin nii väga tagasi. Ja jälle on mul see nõme, kahjuks liigagi tuttav, tunne - igatsus.
Mitte, et siin oleks kõik halvasti. Alati on kõiges midagi head. Nii ka siin. Aga hetkel tundub absoluutselt iga eesootav asi ülemõistuse raske. Kuidas ma selle kõik üle elan on juba omaette küsimus.
Ma isegi ei suuda sõnadesse panna kui väga ma tahaksin tagasi oma väikeste päikeste juurde ja olla 'lihtsalt niisama'', muretsemata iga väikese asja pärast.
Tänase päevaga olen ma ennast nii üle mõelnud, et ilmselt tuleks tervisele kasuks mitu päeva enam üldse mitte mõtlemisega tegeleda.
Nii palju ootusi ja lootusi, kartusi ja teadmatust. Kõik on nii segane, külm ja arusaamatu. Suuresti olen ma ise selles süüdi. Olen üks nendest inimestest, kes leiab alati mõne lolli kinnisidee, millest ta lahti ei saa. Hetkel olen ma suutnud leida omale mitu kinnisideed, mis teeb kõik sada korda hullemaks.
Üks varjant nendest on lihtsalt suurepärane, armas, nunnu, isegi teatud mõttes ahvatlev. Ja üldsegi mitte õige.
Teine varjant on isegi veel kutsuvam, veel ilusam, veel parem. Veel valem. Ja veel kättesaamatum.
 Ma mõtlen iseenda elu raskeks.